pole väga ammu kirjutanud. ennast vabandada pole mõtet. aga noh, proovida ikka võib. laisk olen olnud ja vahepeal ka meelest läinud et mul üldse blogi on. aga kui miskit parasjagu teha pole, siis võib ju kirjutada. kirjutaks sellest, et mis värk on. tegelikult ega eriti polegi. tööd pole endiselt. minu ja mu elukaaslase suhted pole ka veel korda saanud.
eile näiteks keegi küsis kuskil foorumis üldiseid küsimusi. et kui tihti seksite, kui tihti viib sind välja sööma jne. häbi tunnistada, aga viimati armatsesime kuu tagasi. ja enne seda oli ka kuu aega vahet. Tahaks tagasi algusaegu, kus vahest isegi mitu korda päevas sai seksitud. Ja ei olnud selliseid pause. nüüd aga on kõik jahtunud, suhted omavahel jahedad ja mina kurb. ma olen kurb, sest tahaksin tagasi seda meest, kellesse armusin. tahaks tagasi seda meest, kes austas, hoidis ja kaitses mind. nüüd on mul kohati tunne, et oleme lihtsalt koos-olijad. ehk siis lihtsalt oleme. näiteks:"mis süüa teeme?" või "mis sa telkust vaadata tahad?" on tavalised ja igapäevased küsimused. igav. kurb. masendav. ma olen kordi ja kordi rääkinud talle, et nii ei saa edasi minna ja see teeb haiget kui minust ei hoolita ja meie suhe jäetakse unarusse. võib-olla olen ka ise süüdi. ei tea. kuid ta muudkui lubab ja lubab ennast muuta, kõik korda teha ja palju muud. lubab, aga ei täida neid. nüüd ei saagi enam midagi uskuda. ainult loodan, et äkki läheb nüüd paremaks. ma ütlesin talle eile lõpuks, et olgu järgmiseks tähtpäevaks kõik korras, või muidu ma enam ei tea mis saab. ma ütlesin veel, et ma ei saa nii edasi minna, ma ei taha sellist elu, ma ei taha olla kurb ja õnnetu. tahan tagasi õnne ja armastust mis meil oli. kui muidu asjad korda ei saa, lähen ära. ütlesin.... nüüd on kahju et ütlesin, aga oma sõnu tagasi ka võtta ei taha. äkki saab aru, kui tähtis ma talle olen (vähemalt ta kogu aeg kinnitab mulle, et olen tähtsam kui tema enda elu...), kui vajalik ma olen, kui kallis ma olen. loodan et ta saab sellest aru enne kui hilja. loodan, et ta saab aru, kui valus mul on, enne kui ma lõpuks alla annan. muudkui loodan ja ootan. endast on hale, et nii on, aga lohutan end sellega, et vähemalt ta ei joo, vähemalt ta ei kasuta mind kurjasti, ei löö mind. võiks ju alati hullem olla. ma ei tahaks temast ilma jääda, sest kardan et siis võib midagi hirmsat juhtuda. kardan et ei saa ilma temata hakkama. kardan et võin endale viga teha.... see on kõige hullem, et mul üldse selline mõte on. aga ma kardan. ja nutan. sest mul on hirm. ja ma ei saa sellest kellegagi rääkida. välja arvatud mu elukaaslane, aga talle ei saa rääkida asju mis on temaga seotud. lihtsalt ei saa. ja kedagi teist mul pole praegu. vanemad on. aga no nendega ka ei saa eriti läbi praegu. näiteks käisin nende juures ja tahtsin lihtsalt emaga rääkida. aga jälle ei saanud, sest liiga palju rahvast oli. ja ta tahtis et ma mingeid õunapuid lõiguks või midagi. ma olin linna riietega ja ma ei viitsinud. aga nagu ikka ei taha nad sellest aru saada. ja see teeb ka muret. et vanematega nii on. ma pole kunagi eriti selline aias müttaja olnud. ei taha, ei viitsi selliseid asju teha. toas võin igasugu töid teha, aga õue töid vihkan juba lapsepõlvest. aga neile seda seletama hakata, on sama mis seinaga rääkida. pannakse sind veel süümekaid tundma - a'la "nii sa siis aitadki mind jah?".... tramaivõi... see teeb haiget, aga ma ei tee asju, mida ma ei taha. ja nemad sellest kahjuks aru ei saa....
tööd mul ka ei ole, mis võib ka osaliselt kõige murede algus olla. raha ju vähe, kodus istumine ajab närvi.ja nii edasi. oeh... ma ei tea enam mida teha, olen väsinud kõigest. olen väsinud muretsemast, olen väsinud mõtlemast. miski enam huvi ei paku, söögiisu eriti ei ole. või kui on, siis ma ei tea enam, mida süüa tahta (ja kuni ma välja ei mõtle, mida süüa tahta, ei söö ju.... ja see ajab omakorda seedimise persse).... ja nii edasi... varsti enam ei tea, mida teha ... ei taha enam midagi teha, ei viitsi...ei jaksa.... tahaks lihtsalt et kõik oleks jälle korras.... sest mina olen proovinud ja proovinud kuid korda pole mina suutnud asju teha. nüüd on kellegi teise (mu elukaaslase) kord asjad korda teha/ajada...
side lõpp...