kuna ma istun jälle virus interneeduses, siis kasutan võimalust internetis olles, et kirjutada natuke oma vahepealsest elust.
viimasel ajal ei suuda ma õnnelik olla. ja see teeb mulle muret. kohe väga. ürita sa rõõmus ja positiivne olla, kui sa ei suuda õnnelik olla. seda on keeruline seletada, mida ma tunnen hetkel, aga usun, et kuskil on keegi, kes on sama tundnud. ma ei tea enam mida ma tegema pean, või kuidas jälle õnnelik olla. ei tea enam. ma rääkisin/nutsin üksõhtu jälle kallima najal ja kurtsin ikka-ja-jälle samasid muresid, mida pidevalt talle räägin. mul on kõrini sellest, et pean kõike talle ette ütlema, mida teha. ja kõrini vabandustest ja andeks palumistest. ja seda et ma ei ole eriti kannatlik. ja seda et pole vaja jagada lubadusi mida sa ei pea. parem ära anna lubadust, kui sa ei tea, kas suudad seda täita. aga jah jälle nutsin ja ulusin. halasin, et eluisu hakkab otsa saama ja tõesti vahest saab. miks ma elan, kui ma muudkui nutan, virisen, vingun ja nõuan. vahest käivad mõtted, et äkki tal oleks ilma minuta parem. ma ei taha talle kannatusi ja rasket elu valmistada. ja samas ei taha ma kogu aeg nutta, loota, oodata ja pettuda. kui rääkisin talle lõpuks, et mul on aeg-ajalt eluisu otsas, siis vist sai ta ka lõpuks aru, miks mul on kõrini sellest et muudkui uuesti-ja uuesti talle ühtsama juttu rääkida.... no ma vähemalt loodan, et talle jõudis kohale. jälle lubadused, et kallis ma muudan ennast ja ma teen su õnnelikuks ja ma üritan sinu jaoks olemas olla, kui sa mind vajad. aga jah, nagu ma alati olen öelnud, et lubadused ei tähenda enam midagi, sest enamjaolt ei ole sa neid täitnud. seega ära luba mulle asju, mida sa ei pruugi teha. ma ei taha asjatult oodata ja loota, et asjad juhtuksid. mul on vaja näha tegusid ja sõnad ei tähenda midagi. ma usun siis su lubadusi, kui ma näen neid täitumas. ja nii ütlesingi. ma olen karm ja külm, aga muudmoodi elada ei saa hetkel. ma tean, et vahest teevad mu sõnad talle haiget, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest muidu oleksin ma veel rohkem masendunud ja nukker ja depressioonis. (mida ma praegu tõesti tõesti väga olen). ja ma ei suuda oma tundeid kontrolli all hoida. ma loodan et see läheb varsti üle. olen muutumas vinguvaks naiseks ja ma ei saa sinna midagi parata. ma lihtsalt loodan et ta ei löö mulle käega ja kannatab ja aitab mind edasi. ma ei suudaks ilma temata elada ja ta ütles et tema ka mitte. aga hetkel olen ma liiga omadega sassis, et midagi mõista või aru saada. vahest on tunne, et läheks kuskile ära ja oleks üksi ja nutaks niikaua kuni nutt saab otsa ja kuni ma suudan jälle mina ise ja normaalne olla. aga ei saa kuskile minna.
kõige hullem on see, et olen ju augusti lõpust saadik töötu ja täna jälle nutsin sellepärast, et mul oma raha ei ole. ma ei taha kogu aeg kallimalt küsida raha ja nuruda ja paluda ja vastata küsimustele, et miks sul seda vaja on või mis sa teed sellega. ja nutsin jälle ja vingusin ja kobisesin omaette. ma tean, et olen öelnud et raha ei ole kõige tähtsam aga ilma rahata on ka raske. ma ei taha tõesti kogu aeg vinguda, manguda, nuruda ja paluda, ei taha kogu aeg midagi talle ette heita, aga hetkel olen ma sassis omadega ja ei saa sinna midagi parata. aga ta ütles et annab mulle raha. tegi ülekande tööle jõudes. ja nüüd jälle nõme tunne, et nurusin temalt raha välja ja ise midagi vastu ei anna. sest viimasel ajal olen nii laisk, väsinud ja tujust ära, et ei suuda ei viitsi ei taha koduseid toimetusigi teha. passin päevad läbi internetis, loen vahepeal raamatut ja teen käsitööd (heegeldan hetkel).
aga ma lihtsalt ei tea mida teha enam. ja kui mu kallim sellest aru ei saa, siis olen omadega pees.... sest üksinda ma ei saa sellega hakkama ja ma tõesti ei jõua talle iga jumala päev seda kõike seletada. vahest on tahtmine ka suvalisel ajahetkel ja suvalises kohas nutma hakata. aga et end häbist ja pilkudest päästa, hoian end tagasi, mitte et see lihtne oleks. kui sa ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida. sul tekib kurku klomp, raske neelata, sa paned silmad kinni ja üritad rahulikult hingata, et mitte nutma puhkeda. viimasel ajal ei aita ka head asjade peale mõtlemine, sest ma lihtsalt ei leia enam häid asju mille peale mõelda. rasked ajad.... ja mul ei ole kõike seda kellelegi kurta, peale kallima ja tal on niigi muresid. ema oleks, aga no tema tervis natuke jama ja tal endalgi praegu emotsionaalselt rasked ajad. ja sõbrannasid/sõpru mul ei ole. ja kui olekski, ei suudaks ma neile seda kõike arvatavasti rääkida, liiga raske. liiga keeruline. paneb ohkama ja mõtlema, et kaua ma selline olen? millal suudan ma jälle naerda ja naeratada? millal ma suudan uuesti väärtustada seda, mis mul olemas on? millal ma suudan rõõmustada jälle lihtsate asjade üle? ma ei tea.... arvatavasti ei tea seda ka keegi teine... aga see selleks. miski ei suuda hetkel mu tuju parandada, isegi mitte head mõtted kallima poolt... aga nagu ma talle ütlesin selle peale, kui ta ütles et ära nuta.... eks ma nutan siis kui keegi ei näe, siis ma ei sega sind. ja siis sa ei pea mulle ütlema, et ära nuta....
ma ei jaksa enam sedasi edasi minna....

nagu ma aru saan, ei ole mu blogi väga huvitav ja külastusi vähe. ei ole mul sellest aga kahju. mul on ükskõik, kas te loete seda või mitte... ma ei kirjuta seda blogi selle eesmärgiga, et keegi seda nüüd hirmsasti lugema peaks. pigem kirjutan sellepärast, et oleks pärast huvitav ja põnev lugeda, kuidas elasin üle perioodi, kus oma tabletid maha jätsin. ja kui ma lõpuks olen nendest üle saanud (võib-olla kuu pärast) siis äkki jõuan ka selleni et jätan suitsetamise maha. Aga see selleks. eks siis paistab, kui see aeg kätte jõuab.
Viimasel ajal on asjad hakanud paremaks minema. lõpuks. aga võib-olla ka ainult ajutiselt. näiteks jõudsime me kallimaga sinnani et "we made love" üle pika aja. ja mitte et ma poleks vahepeal tahtnud või et meil oleks mingid hullud probleemid olnud. ei mitte midagi erilist. lihtsalt varem ei saanud sest lasin 23ndal detsembril endale nabaaugu teha ja no see takistas nii riietumist, kummardumist ja palju muud. ja kui sul naba valutab siis ei ole just lihtne "mürada". :D aga no seks teeb alati vist tuju paremaks :) minul vähemalt. ja oleme suutnud ka jälle lähedasemaks muutuda. sest ma tõsiselt tunnen puudust sellest, mis meil suhte algul oli, kuid kui me koos vaeva näeme, küll me selle tagasi suudame tuua ;) usun ja loodan, et koos saame kõigega hakkama.
arvestades seda, millised on mu tujud olnud viimasel ajal, on ta vääääääga väääääga tubli olnud. tal ei ole varem sellist kogemust olnud ja minul ka mitte. kumbki ei tea, mismoodi käituda, kui keegi jätab parasjagu oma tablette maha. aga ta on parim ja saab alati minust aru. lohutab kui vaja, laseb mul nutta kui vaja. läheb teise tuppa, kui palun tal jätta mind üksi, et saaksin natuke nutta. ta on lihtsalt parim. ta ei saa kunagi minu peale pahaseks, ükskõik, mida ma oleksin talle öelnud oma tujutsemiste ajal, sest ta teab et ma ei mõtle tegelikult neid kõiki asju tõsiselt. ja ka mina ei saa kunagi tema peale päriselt pahaseks, või kui saan siis hiljemalt 10minuti pärast on see läinud :D nii et ma olen tõesti väga õnnega koos, sest ma leidsin oma "prince charming-u" ja "hr.õige" :)
neljapäeval käisin maal. empsi juures. otsustasin, et mis ma ikka kodus passin, lähen vaatan mis emps teeb. ilma hoiatamata :) kavalpea nagu ma olen :P istun siis rongi, sõidan kohale, 30minutit veel kõndimist. astun tuppa. ema hõikab kuskilt tagumisest toast:"juba kodus?" ma ei vasta midagi, vaikin ja endal muhe naeratus näol. emps tuli vaatama, kes on ja ütles, et ma arvasingi et meil kellegi saapad sellist häält ei tee. ja siis küsimus, et mis sul hakkas igav või :D no tegelikult oli jah. siis vahtisime empsiga lõngasid.... ja tulin lõpuks ära umbes sellise koguse lõngaga, mis mahub järgiveetavasse ostukotti :) ja läksin siis linna tagasi. linnas oli vaja vetsu minna. ja baltas on suht ok vets veel. maksab küll aga vähemalt on korralik. vetsu juures olid kaks kodutut võtsid sealt vett või midagi. üks nendest, kellel oli rinnas silt "kristlik hoolekanne" ja nimi, mida ma ei mäleta, hakkas rääkima. küsis kõigepealt kas ma räägin eesti või vene keeles. eesti keeles enda teada veel. ja küsis et ega ei ole peenraha neile anda, et nad tahaks saia pätsi osta. et konservi juba said aga saia tahaks ka. ütlesin, et mul hetkel tõesti ei ole rohkem sularaha kaasas, kui see raha, mis ma nüüd kohe wc-tädile annan. tegelikult oli, aga ei raatsinud oma sajalisi anda. rääkis veel et kole külm on. kahju oli neist. mingi tädi tuli veel vetsu. see meesterahvas kusjuures, kes rääkis, tal oli jalg ka kipsis või katki ja karkudega oli. no igatahes see tädi kes veel sinna tuli, ta ei vaadanud nende poolegi... hirmus, kui hoolimatud osad on. kuulaks vähemalt ära inimese. aga jah, läksin siis käisin wc-s ära. pärast käisin ostsin suitsu ja sain peenraha. ja läksin neid otsima, sest mul oli tõesti tunne et pean neile selle andma. üldjoontes ma kodututele raha ei anna, sest nad näevad koledad välja, haisevad ja joovad ja suitsetavad. miks ma peaks neile raha andma et nad saaksid lemoni või muud solki endale sisse kallata ja edasi kakerdada? need kes minult wc-s küsisid ei haisenud ja nägid enam-vähem välja. ja kui selline silt ka rinnas, eeldan et nad ei ole odekolonni-joodikud. seega käisin oma lõngakäru ja seljakotiga ringi 30eeku näpus. ja kui sa tahad kellelegi midagi anda, kaovad nad ära. tegin jaamahoonele kaks ringi see peale, ei ole... välja käisin ka ühe tiiru ümber. ei ole.... hakkasin siis trolli ootama... ja siis ma nägin neid. läksin ruttu nende juurde, et nad ei jõuaks ära minna. ütlesin et näe, tõin teile raha ja andsin neile 30eeku. nad tänasid ja ütlesid et ole tubli ja jumal olgu sinuga. ma tänasin omakorda ja läksin. mul ei ole kahju sellest rahast ja loodan, et nad said vähemalt midagi süüa.
peale seda läksin oma lõnga hunnikuga meest šokeerima. ja sain sellega hakkama. "sa oled üks crazy woman!" öeldi mulle. :) jah ma tean juba ammu, vastasin. siis koju neid vahtima, harutama.
neljapäeva õhtul jõudsin veel kooki ka teha. muretaigen, sinna peale puuviljakonserv, siis kohupiima-munasegu ja päris hea sai. eile olin kodune. välja arvatud see, et ma jälle virus netis käisin, sest kodus lihtsalt "tasuta wifi" ei tööta. nagu praegugi olen virus ja muudkui kirjutan.
täna oli aga hea päev. hommikul ärkasime pool 9. jõime kohvi, lugesime ajalehti ja naersime. siis läksime kristiinesse, vahepeal tee peal, kuulasin mp3-mängijat ja laulsin omaette. ja no mees kõrval jälle ütleb, et jälle kõik jõllitavad. mina ei saa aru mis inimestel viga on. nii kui midagi teed või natuke teistmoodi oled, kohe jõllitama. MIS TEIL VIGA ON? imelikud on vist. käisime kristiines, siis ruttu koju tagasi. fotokas kotti, termosega tee ka ja kadriorgu hiina uusaasta üritusele. väga palju rahvast oli. nagu väääääga palju. pildistasime jääskulptuure. vahtisime mingit tantsu ja rääkisime ta töökaaslasega. tore oli, aga külm hakkas. ostsime mingi pulga otsas trummi, millel on kahel pool nööri otsas kuulid ja kui seda keerutada, siis ta teeb häält. ma muudkui põristasin igal pool. ja jälle jõllitamine. ma ainult muigan viimasel ajal. aga jah. siis koju sööma. ja nüüd vist jälle varsti koju. virus pingi peale istudes jääb kann kangeks :S võeh. that's all for today. head õhtut või midagi....

pole kirjutanud 5päeva vist. miks? sest ma olen hõivatud ja laisk olnud. mõlemat korraga ka vist. nädalavahetusel ostsime lõpuks endale laelambid ära. ja pühapäeval käisime koos kallimaga minu juures maal. lasime isal endale mingid riiulid lõigata ja vist tulevad homme neid üles panema aitama ja siis saab vist lambid ka üles. siiani ei ole ruloosid kodus. ei tea millal selleni jõuame. ja kodust on tegelikult veel suht palju vist puudu. vaipa tahaks magamistuppa, aga igal pool nii kallid. siis oleks uut riidekappi või midagi vaja, sest enam ei mahu riided kummutisse ja riidekappi ära. ja siis oleks vaja veel mingit kohta kuhu panna voodiriided. ise mõtlesin et peaks mingi kirstu või kasti kaanega ostma. kust ja millal, ei tea.
maal käimine ajas järjekordselt närvi, mingil määral. ma armastan oma pere väga ja nad on mulle väga kallid. ja ma tõesti tõesti tõesti hoolin neist. ja üritan nende jaoks hea inimene olla ja pisikestele ka hea tädi olla, sest ma jumaldan neid lapsi. ja eile siis oli mul kaamera kaasas ja tahtsin pilte teha, kui kõik söömas olid. venna ütles, et ära tee söögi ajal ja näitas mulle keskmist sõrme. raske arvata, et see ei mõju mulle just positiivselt. miks mu vend minusse nii suhtub, ma ei tea.... aga see ei olnud kõik... pärast seda suutsin ma järjekordselt aru saada, et ma olen oma venna arust nõme. nad on lapsele selgeks õpetanud, et suitsetamine on nõme ja paha, ja minnes õue suitsetama küsis nende laps minu käest, et kas ma lähen suitsetama ja et suitsetamine on paha. mulle teeb haiget see, mismoodi minusse suhtutakse. ja ka see ei olnud veel kõik. kui hakkasime ära minema, suutis ta veel midagi kobiseda. mis see oli, enam ei mäleta, sest ma üritan mitte asju meelde jätta. jäi meelde vaid, et sain palju haiget eile. ja tänu sellele kõigele, suutsin ma eile õhtu jälle nutta... nuuksun ja ulun saamata aru, millega ma olen sellise kohtlemise ära teeninud.... ja kõige hullem on see, et ma olen ise liiga nõrk, rumal ja argpüks, et midagi vastu öelda. ja ma ei ütle sellepärast, et kardan asju hullemaks teha ja mu vend suudaks raudselt midagi vastu öelda. suht mõttetu üritus oleks vist. nii et nutsin jälle. ei tea kas sellest et mu tabletid on nüüd täitsa otsas või sellest, et tegelikult oli ka põhjust.
peale selle suutsin nutta veel paari asja pärast. üks asi, mis mind vaevab juba üle kuu, on see, et tõukan oma kallimat kogu aeg eemale. kui ta tahab mind kallistada, poen minema, kui ta tahab mind suudelda, annan väikse musi ja eemaldun.... MIS MUL VIGA ON????????? ma ei saa aru enam endast... miks ma teen inimesele, keda ma tõesti kogu südamest armastan, nii? siis nutsin ja rääkisime sel teemal ka. ta ütles, et ta andestab mulle kõik... ja ma tean seda... aga no haiget teeb ikka see, et ma nii käitun ja ma ei taha selline olla ju... :( nuuks... hakkan jälle nutma....oeh....
ja ka see ei olnud veel kõik, mille pärast ma nutsin... järgmine asi, mis mind häirib, on see et olen nagu väike laps, kes muudkui nõuab igasugu asju ja kui ei saa neid, siis pahandab ja jonnib... ja ma ei suuda seda endast välja juurida.... miks ma nii nõme olen???? urisema ajab see, et ma selline olen. ja no ürita siis magama jääda, kui sul sellised mõtted peas on. ja kõige haigem on see, et ma ei suuda enam oma mõtteid peatada. ma ei tea enam, mida teha? ma tahaks teada, miks ma ei suuda enam rõõmustada või õnnelik olla.... ? ja kas kunagi tuleb aeg, kui ma seda jälle suudan?.... nukker on elu, kui sa ei oska rõõmustada. vaid sunnitud naeratused... :( ma ei oska elada enam niimoodi... vajaksin abi, kuid keegi ei oska ega saa aidata ja pean ise kuidagi hakkama saama.... kardan teha haiget kellelegi, kes on mulle väga kallis ja kellest hoolin rohkem kui oma elust ja ma tõesti ei tahaks teda kaotada sellega, et ma niimoodi tujutsen ja pidevalt nutan ja rumalusi räägin ja ütlen asju, mida ma ei mõtle. ma tean, et ta ütleb, et andestab kõik, kuid mina ei suuda endale andestada.... mis siis saab? :( kuidas elada, kui sa ei leia põhjust miks rõõmustada? kuidas elada ilma rõõmuta? kuidas olla õnnelik.... kui keegi teab, võite mulle ka öelda.... nüüd lähen kuivatan pisaraid, üritan rahuneda ja kohvi juua.... head päeva

hommik. üle pika aja oli eile mul tagasilöök. ma arvan vähemalt. igatahes suutsin jälle oma kallima kallal vinguda ja viriseda. nagu ikka suutis tema lubada igasugu asju. ja nagu ikka olen mina nõme ja ütlen talle vastu, et usun siis kui neid näen, mis sest et see sulle võib-olla pettumust valmistab. kuid kui sulle on lubadusi antud mitmeid kordi, siis miks neid uskuda, teadmata, kas nad täidetakse? seega nutsime koos. mina kurtsin ja tema lubas ja palus andeks. on ikka paras paar.
eile käisin kaltsus üle pika aja. paavli tänava omas, kuhu emps soovitas mul minna. SUPER! lähen laupäev uuesti ja koos mehega :D sobrasin nii pool tundi, pärast 7-8pusa-kampsunit näpus kassa poole, küsin et mis maksavad. kuna polnud enne seal käinud. tädi ütles et 69eeku kilo. ok. pani kaalule 150.- :) mulle sobib. ehk siis pool tundi hiljem ja kott täis minul :) i like it :D
mõtlesin et lähen otsin veel kaltsukaid. googeldades, keegi kuskil foorumis kirjutas, et hermanni tänaval peaks ka kaltsukas olema. mina seda ei leidnud. läksin käisin hoopis smile'ist läbi tartu mnt ääres. ja siis läksin koju salatit tegema. väga hea sai. sisse sai pandud: kurk, hernes, mais, porgand, makra, makaron, kartul, sink, muna, juust, õun, 10%hapukoor ja jogurtimajonees. maitseks tilli, peterselli ja basiilikut ja hunnik meresoola :D eriti nämma sai. nagu ikka kodus tehtud salatid :) kalli ütles et nüüd ei pea kolm päeva süüa tegema :D sest seda sai tõesti väääga palju.
täna on meil kallimaga tähtpäev. 8 kuud esimesest kohtumisest :) äge. varsti juba ongi aasta täis. nii tore nii tore nii tore. hetkel rohkem ei viitsi kirjutada. lähen kohvi järgi, suitsetama ja siis heegeldan oma salli edasi. :)

hommik. eile ei jõudnud kirjutada. kiire oli natuke. hommiku peale ärkamist ja kohvitamist, läksime koos kallimaga turule odavat kohvi jahtima. poes maksab see kohv 53-54 eeku ja turult saab samasuguse paki 35ga. võtsime kohe kolm pakki. see on võrreldes teiste kohvidega vähemalt kolm korda parem nii maitse kui energia andmise kohapealt. kohvi nimi on aroma energy. vist oli selline. näinud müügil olen teda ainult maximas. ja siingi oli viimasel ajal ainult väiksem pakk. eile käisin ka maximas, ei olnudki enam seda. aga turult sain. baltast siis. siis haarasime paar saiakest, käisime korra kaltsus, kust ma seekord midagi ei saanud. siis läksime mu venna juurde ja aitasime tal natuke kolida. mitte et ma oleks viitsinud midagi tassida :) olin moraalne tugi ja targutaja. kallike tegi selle eest väga tublit tööd. suutsin neile ära sokutada ka oma eriti kaloririkka koogi, mida vist kahekesi poleks suutnud ära süüa. üle poole tüki ma ei suutnud korraga tarbida. tulime koju, sõime, käisin pesus ja soolatasin oma naba (suht värske piercing). siis voodisse heegeldama. ja magama. täna päevaplaanis hambaarst (jälle), siis oma väga kalli emaga mööda linna tatsama ja võib-olla meelitan ta enda juurde ka ja teen talle smuutit. üllatavalt kombel ei ole paar viimast päeva toonud tagasilööke AD-de mõttes. mõned tabletid veel on, siis on kõik. kui enne võtsin kaks iga õhtu, siis viimased 7-8tabletti võtan ühe kaupa. ja siis lõpetan üldse ära. võib-olla on hullem veel tulemas. loodame et mitte. nüüd aga hambaid pesema, juukseid kammima, valmis panema ennast ja siis minek. kena päeva kõigile, kes loevad. (ei tea kas keegi loeb üldse mu blogi?)

tänane päev möödus suurepäraselt, võrreldes eelmiste päevadega. seni ei mingeid tujusid. aga no päev oli ka hästi plaanitud. peale tavapärast hommikukohvi suundusime trammiga mere ääde pildistama. luikesid oli palju ja suhteliselt julged. :) seega palju häid ja ilusaid pilte. ja no meri on mulle alati kuidagi rahustavalt mõjunud. peale seda otsisime mulle talvesaapaid. ja no ei ole seda, mida otsin. see selleks. vahepeal jõudsime toidupoodi, siis koju sööma ja akusid laaduma endal :) peale sööki läksime premiasse uisutama. ja kuigi mu kullake sai natuke kehvad uisud ja kuigi ta ei ole nii hea sõitja kui mina ja kuigi tal on jalad nüüd natuke valusad ja katki, hoolimata sellest kõigest oli mul tore :) nii hea on uisutada.
nüüd küpsetan parasjagu pirnikooki, mis ilmselt on VÄÄÄÄGAAAA SUUUR kaloripomm, aga minu õnneks ma kaloreid ei loe (ei viitsiks) ja tundub et tuleb väga hea. kes soovib järgi teha siis aadressil http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?id=11497&hi=kivid&k=1 on see retsept olemas. lihtsalt kerige natuke allapoole ;) kõige tüütum oli oodata 3 tundi nende kondenspiima potsikute keemist. aga hakkasin sel ajal endale salli heegeldama. leidsin sellise lõnga, mis käsitööd tehes jääb iseenesest triibuline, mitte lihtsalt kirju nagu osad, vaid triibuline. super :) nüüd kohe varsti peaks valmis saama lõpuks. ootan homset et juba süüa saaks.... lõhna järgi mis minuni praegu jõudis, kui kallis käis ahju vaatamas, läks mul kõht tühjaks ja suu hakkas vett jooksma.... :) nämmm-nämmm-nämmm... niisiis on täna suurepärane päev olnud ja ei kordagi ole ma nutnud veel. ja looduslikku rahustit olen ainult ühe täna võtnud. (ette nähtud 2tabletti kolm korda päevas) hehee... nii et jah. olen tubli ja küll ma hakkama saan. nüüd aga vahin ahju ja varsti magama. head ööd või hommikut juba!?

hommikud ei ole kerged. eriti kui oled eelmine õhtu nutnud jälle. ärkasin järjekordselt liiga palavas toas oma paistes silmadega. kohvi joodud, natuke selle kuu naitse ajakirja loetud ja nüüd juba netis. poole tunni pärast väljumine. hetkel tehakse mulle võileibu hommikusöögiks. milline teenindus :D aga see selleks. enne kinni minekut tuleb läbi minna apteegist, et leida mõni looduslikum rahusti, vähemalt seniks kuni ma enam vähem iseendaga hakkama saan. loodan, et väga kallis ei ole. tahaks natuke raha ka lõunasöögiks jätta, sest koju täna lõunale vist ei jõua. juba muretseti, et kuidas kallis koju saab. teadupärast ju meil ainult ühed võtmed. no lubasin, et ei jäta teda õue külmetama. kui jõuangi peale teda, ütlen talle vähemalt mõne koha, kus soojas istuda, kuni ma tulen. nüüd aga hommikust sööma, suitsetama ja siis varsti juba minek. kena päeva...

üritasin magama minna. ei tule välja. nagu ikka on vaja mul just voodis nutma hakata. ja mis kõige iroonilisem....salvrätikud said otsa... palusin endale homme tuua kaks karpi koju... mõne aja saab hakkama äkki... suure vesistamise ja ulumisega on juba mu nina servad valusad. ma parem hommikul paistes silmade peale ei mõtle. igaks juhuks panin juba kaks pakki salvrätte ka kotti kaasa homseks. no vist ei tule ilma enam välja. kui muidu ei vesista, siis külm teeb nina kahjuks ikka märjaks. kohutav. mina siis. ja olgugi et mu elukaaslane mind kiidab, igati toetab ja aitab. lohutab ja paitab kui vaja, suudan ma ikka edasi viriseda, vinguda, uluda ja ennast kritiseerida, rääkimata temast. aga ta on kohutavalt-kohutavalt-hüpersupermega vastupidav ikka. arvestades mu viimase aja tujusid. nutad ja nutad ja otsa ei taha saada. aga no arvestades seda, et olen tablette üle poole aasta võtnud ja nüüd üritan ilma arsti järelvalveta ja ilma mingi eeltöö või uurimiseta nendest loobuda, siis olen ma ju põhimõtteliselt üle poole aasta oma tujusid kinni hoidnud. või noh tabletid tegid seda minu eest. ja nüüd tuleb kõik tagant järgi tagasi teha. see on vähemalt minu teooria. reaalsuses pole muidugi asi nii lihtne. nutma ajavad kasvõi kõige väiksemad asjad.
toon näite. inimene, keda pean enda parimaks sõbrannaks (eriti kuna ta on mu ainus sõbranna/sõber), ei tea tegelikult minust midagi. juba üle poole aasta ma üritan leida hetke, et talle midagi rääkida endast, aga siiani ei ole seda saanud teha. kuna ta on mu ainus sõber, on loomulikult mul hirm teda kaotada. eriti praegu raskel ajal. peale selle on tal endal suht palju muresid ja probleeme, seega, millal ma saaks talle rääkida, ilma et ta mõtleks/arvaks, nagu ma vinguks,kurdaks ja nagu ma temale ei mõtleks. mõtlen küll ja kuidas veel! kogu aeg mõtlen, et kuidas nüüd rääkida. eriti kuna ta ei ole mulle võimalust andnud rääkimiseks. me ei ole tüüpilised sõbrannad, nagu tänapäeval neid võib nimetada. me ei käi koos šoppamas, me ei jõlgu kohvikutes teisi taga rääkides. me lihtsalt aeg-ajalt näeme, lobiseme ja teinekord jälle. kallistame ka kui tuju on. lohutan teda kui vaja on. kuid arvestades seda, et tal on väga palju muresid praegu (nagu minulgi), ei tea ma kuidas ta suhtuks sellesse, kui talle ütleksin, et ta ei ole just hea kuulaja. või kuidas seda öelda? no ma ei teagi... ja vot selliste asjade pärast nutangi. teistele võib-olla täiesti tühised aga minu jaoks on see mu maailm. minu ümber ei ole palju inimesi, kes minust hooliksid või kellele ma korda läheksin ja ma olen sellega leppinud. mul on mu elukaaslane, mu perekond ja mu ainus sõbranna. ja see ongi minu maailm. esialgu. on olnud sõpru-sõbrannasid, kuid eluteed ja omad valikud on meid lahutanud, kahjuks või õnneks. ja kindlasti ka osalt minu süül. aga jah... mis teha. uusi ka nagu ise otsima ei lähe ju. paned lehte kuulutuse "otsin sõbrannat!". irw. no ei vist. igatahes lepin sellega, mis mul on ja üritan seda kõvasti-kõvasti hoida. ja sellepärast ei saa ma magada ja kirjutan pool üks öösel oma blogisse, kuigi pean pool 8 tõusma. aga savi hetkel see uni. küll jõuab nädalavahetusel magada. vist. või siis mitte. jälle mingid plaanid tehtud. tegelikult hetkel on hea, et on plaanid. mida rohkem tegevust, seda vähem aega suudan kulutada vingumisele, virisemisele, enda haletsemisele ja vesistamisele. seega tuleb ka pühapäevaks midagi mõistlikku välja mõelda.
niisiis jätkan võõrutamist antidepressantidest ja loodan, et varsti läheb paremaks.
Minu uue aasta lubadus on see, et üritan (ei luba!!!) suitsetamise maha jätta. Selle aasta jooksul. Ma ei luba midagi konkreetset, kuid ma vähemalt üritan. Mitte küll nüüd ja kohe, aga siis kui olen juba enam-vähem oma tujud kontrolli alla saanud jälle. siis üritan. ennegi proovitud, kuid edutult. ega proovimine muuda midagi. heal juhul saan lahti sest halvast harjumusest, halvemal juhul jõuan aasta jooksul veel mitu katset teha.
proovin siiski voodisse mehe kaissu ronida. on soe vähemalt. külmavares nagu ma olen, on mul toas isegi kahtede pikkade varrukatega külm. nii et head õhtut, ööd või hommikut! (oleneb kust poolt vaadata)

1 tagasilöök

esimene tagasilöök olemas. antidepressantide ärajätmise kõrvalmõjud. ja kui kedagi üldse huvitab miks ma nende võtmise lõpetan, siis olen neid rohkem kui pool aastat söönud ja tulemust ei ole, mitte mingit. seega, kuna pole ka haigekassat, perearst kaugel ja ravimid kallid, on aeg lõpetada enda mürgitamine sellega. loodan, et kunagi tuleb aeg, kus suudan jälle ennast ise kontrollida. mitte iga väiksema asja peale nutma hakata, nagu nüüd just 5minutit tagasi juhtus. lihtsalt heast peast. ilma mingi erilise põhjusteta. oeh... juba olen ma enda peale kuri. eriti närvi ajab see, et ütlen, et tahan üksi olla natuke ja nutta omaette... kuigi tegelikult vist tahtsin hoopis, et ta mu kõrval vaikides mind lihtsalt hoiaks. nohjah... tuleb jälle... lähen pühin vahepeal pisaraid...
tagasi.... saatsin ta poodi. ei jaksa ise minna. liiga väsinud ja nutetud näoga. ja näljane ja nõrk. küll ma jõuan vinguda. ega keegi pole öelnudki, et elu peaks kerge olema. see, et ma näljane olen, ei ole kellegi muu, kui mu enda süü. ma lihtsalt ei ole viitsinud süüa. saate aru! ma olen nii laisaks muutunud et ma ei VIITSI süüa... ebanormaalne. no kui ta tagasi tuleb, siis vast söön. vist... ma mõtlen selle peale veel.
mu aju suudab mõtteid kiiremini genereerida, kui ma neid jõuan kirja panna. oskab keegi palun stop nuppu vajutada? tehke seda minu eest kui saate... ja kui te juba vajutate, palun restarti... kuluks hädasti ära. :D anyway (jah see on mu sidesõna), pean ennast kokku võtma ja homme vaos hoidma, et mitte iga asja peale närvi minna. lähen hommiku vist apteegist läbi ja küsin mingit looduslikumat rahustit. aitab äkki hakkama saada mõne aja. muidu jooks oma rahustavat une teed, aga kuna käisin ju täna puhastamas hambaid, ei saa seda ka vist juua. seega täna pean hakkama saama ise. vaatab kuidas see välja tuleb.
kui saaks, siis läheks kuskile kaugele ära koos oma kallimaga, nii kuuks ajaks või nii. unustaks argipäeva ja naudiks üksteist ja raviks oma hinge ja meelt.... aga kahjuks ei ole seda võimalust. life is tough... ja no rahaliselt ka suht võimatu hetkel... mina, kui töötu inimene, kusjuures töötu, kes pole end arvele ka võtnud, unistan siis puhkusereisist.... ei ole normaalne. pole elusees kuskil puhkusereisil käinud. ekskursjoonidel küll kunagi kooli ajal, kuid puhkusel... never... on vähemalt millest unistada... ei tea, kas on inimesi, kes unistada ei oska? kindlasti on... arvan vähemalt... neil on vist väga kurb elu. ma ei kujuta küll oma elu ette ilma unistusteta.... ma unistan.... mmmm... unistused teevad mind õnnelikumaks, kui ma praegu suudan olla. ja rahustavad. on midagi mida loota ja oodata, teadmata, kas tasub või kas on mõtet, kuid siiski ma loodan ja ootan, et nad kunagi täituvad. nagu päris paljud neiud, olen ka mina juba väiksest peale unistanud pulmadest, abiellumisest ja ka lapsest. mõned aastad tagasi leidsin ma ühe ajakirja vahelt ühe parfüümi reklaami, kus oli modellil imeilus kleit seljas. see reklaam on endiselt mu seina peal. sest ma tahan sellist pulmakleiti, kui ma kunagi abiellun :) ja kindlasti tahaks kunagi ka üürikorterist välja saada. ma arvan et päris oma maja ma ei tahaks. kuid ridaelamu oleks minu jaoks super variant. natuke on aeda, kuid samas ei ole väga palju, mille eest hoolitseda. näiteks. ja lapsest unistan ma juba....eeee... miski 3-4aastat :) või no ütleme 3aastat umbes. siis kui sain teada, et mu õde on rase, juba siis oli mul see mõte. ja no see mudilane on 3ne ja natuke peale. ma ei taha last saada sellepärast, et nad on nunnud ja armsad ja kenad. nad ei ole alati seda. nad jonnivad, vinguvad, tahavad tähelepanu, soovivad et nende vajadusi täidetakse. vot just nende mõlema pärast ma tahan last. sest ma tean, et ma saan sellega hakkama. ma tunnen, et oleksin suurepärane ema. eriti kuna olen siiani kõigi pisikeste mudilastega hakkama saanud. isegi siis kui nad jonnivad kasvõi tund aega järjest, võin ma neile edasi laulda mõnda rahustavad laulukest. ja neid kergelt küljelt küljele kõigutada. vähe suurematega ei saa muidugi seda teha, nemad tuleb lihtsalt maha rahustada. aga jah, arvan, et oleksin selleks valmis. kuid olen säilitanud ka kaine mõistuse ja mõeldes lapse tulevikule, peaks mul olema enne normaalne töökoht vähemalt pool aastat, et pärast normaalset emapalka saada. ja no senikaua kuni seda pole, lükkame edasi. ja ootame õiget aega. :)
näete kui palju võib üks inimene unistada.... ja see ei ole veel kõik! unistusi on nii palju, et tihti ei taha nad pähe ära mahtuda.... nagu mu blogi aadressgi... lootusetu unistaja... aga sellepärast olengi lootusetu, et isegi, kui kõik unistused ei lähe täide, isegi kui ma pettun, saan haiget... sest ei ole midagi. ma tõusen püsti, selg sirgu, ja edasi! kuhu ma muidu jõuaks, kui ma unistada ei saaks... mitte kuskile vist :) noh jah. läkski tuju paremaks. tsau tänaseks.

Oma igavuse peletamiseks asun edaspidi blogima. Või ütleks selle kohta blogeerima? Palju parem sõna. Vist. Anyway ütlen ette ära, et kasutan vahel koledaid sõnu, mis ühe neiu suhu ei sobiks kohe mitte, aga no mis parata, noorus on ju hukas, väidetavalt... Kirjavigasid ja muud sarnast ei jälgi ma alati, nii et ei tasu tähele panna (kuu vaatab pealt...) Ma ei oska millestki alustada, seega tuleks alustada algusest.
Ja alguse sai tänane päev ju hommikust. As usual... Ärkasin selle peale, et mu kallim tuli mind üles ajama ja küsis, kas ma kohvi tahan. Vastasin vist mhmh... unine nagu ma olin. Kohvi saanud, hakkas vaikselt elu sisse tulema. Lahja jälle. Kohvist rääkides, peaks õhtu poodi minema, sest kohv sai otsa krt. Ja no ilma selleta on nats raske. Tagasi hommiku juurde. Või peaks selgitamist alustama sellest, et unustasin end teleka ette mingit filmi vahtima ja kui see otsa sai ja magama läksin oli kell 3 läbi. öösel või hommikul, kuidas võtta. ja tänu sellele, et ma nii hilja magama läksin, oli hommikul kell 8 tõusmine suht keeruline. Silm rullis nagu ikka hommikuti. (keskküttest) ja no siis ei ole silma lahti saamine just kõige kergem. Aga no kuna ma endiselt töötu, siis ju aega on siis unisena hommikumantliga ringi tatsata, kohvitass käes ja silm pilukil. Ja kuigi mul ei ole ei kardinaid ega ruloosid, on mul suht savi kas mu üle-tee-naabrid mind näevad sedasi või mitte. ja kui näevadki? no vahtigu rõõmuks siis. mõtlete kindlasti, et miks kuradi pärast ma nii vara tõusen, kui kuskile vaja minna pole? no tegelikult nagu natuke oli vaja. Esiteks me oleme siin uues kodus olnud varsti kuu aega ja pole jõudnud veel lukku vahetaga ega võtmeid juurde teha, seega on meil kahe peale ühed võtmed. ja no lasin siis kallikese välja, panin ukse kinni ja asusin jälle arvuti taha - nagu ikka - unisena.... ja vaja oli minna siis hambaarsti juurde. kui täpsem olla siis pärlpuhastusse. vist oli nii selle õige nimi. anyway see oli kirja pandud kella poole 2ks. seega oli aega küll ja rohkem veel oma silmad lahti saada, kohvi juua, süüa, sitaks suitsetada ja närvitseda ja netis passida. nagu ikka, veab pingelistes olukordades mu kõht mind alt ja seda ka täna hommikul. jeeee - jälle lahti. no ei ole normaalne. siis kui seda vaja oleks, siis ta seda rõõmu mulle ei tee, vaid siis kui vaja eriti ruttu kuskile jõuda, on vaja mingeid nõmedusi korraldada. sõda kõhus ühesõnaga. ei aidanud mu vitamiini võtmine, no-spa ega mu hommikusöök. seega pidin lootma, et äkki saab hakkama ja arsti tooli häda ei tule. no ei tulnud. aga see selleks. väljusin kodust peale seda, kui mees oli süüa saanud ja uuesti tööle läinud. ise jalutasin kõvaklapid peas, omaette aeg-ajalt lauldes/ümisedes trollipeatusse ja siis trolli peale. ja arstile. võin öelda, et ma ei tahtnud sinna minna. see maksis seitse sada eeku ja no selle raha eest oleks ma võinud ka ise endale haiget teha. arvatavasti olen ma lihtsalt liiga kuramuse tundlik igasugu asjade suhtes, sest no minu jaoks oli see väga valus. eriti see osa, kus ta otsustas hambakivi eemaldama hakata. siis kui ma suu lahti, pisar silmas kuidagi suutsin imelikku häält teha, mis meenutas võib-olla "ai" sarnast asja, otsustas ta lõpuks alumistele hammastele tuimestuse teha. lootsin et nüüd läheb paremaks... ei läinud eriti. ooohhh the pain.... võeh.... ei taha enam... ja siis küsitakse miks ma hambaarsti kardan... no raske arvata!? anyway, kui ta ükskord lõpetas, pidin veel suud loputama (kust tuli verd) ja nägu puhastama, sest see oli selle kuramuse sooda-moodi sodiga koos. rääkimata sellest et ma vihkan tuimestust mõnes mõttes. ta võtab küll valu vähemaks, kuid samas ei tunne, kas sul ripub mokk töllakil või kas sul ila tilgub... saades ennast enam-vähem puhtaks ja ära makstud, väljusin võimalikult kiiresti. arst ütles veel et paar päeva ei soovita kohvi-teed-punast veini ja muud parkuvaid asju tarbida. jõudsin välja, panin suitsu ette oma pool tuimestund huulte vahel kuidagi ja värisevate kätega suutsin pool suitsu teha. siis tatsasin nobe kalli juurde, sest ma lihtsalt oleks muidu nutma hakanud keset tänavat. natuke paha tunne oli, et ma tema tööpäeva nii segan, aga ma tõesti-tõesti vajasin õlga millel nutta ja ühte suurt ja sooja kallistust sel hetkel. mu käed värisesid endiselt pingest, ebamugavusest ja valust. tegin paar suitsu, rääkisin ennast tühjaks, lasin ta tööle tagasi ja komberdasin minema. suht raske on tänaval käia, kui sa üritad parasjagu nuttu tagasi hoida. eriti siis kui oled parasjagu poolel teel antidepressantidest loobumisel, mis arvatavasti teeb lähiajal veel kõvasti muret, peavalu... aga no püüan hakkama saada. jalutan, kuulan muusikat ja otsustasin oma ainsa sõbranna juurest ka läbi minna. lootes kuulda midagigi positiivset. ja ei ole positiivsust viimasel ajal. ainult totrused, inimesed, kes mängivad nagu lasteaialapsed ja kes ei suuda aru saada, et me ei ole nii rumalad, kui nad arvavad. noh jah, mis teha, meie ei saa neid muuta, kui nad seda ise ei taha. lobisedes ja järjekordselt üksteist asjade/uudistega kurssi viies, ei seganud ma rohkem tema tööd ja lõpuks hakkasin kodu poole tulema. endiselt oli lõug veidi tuim, kuid hakkas juba elumärke näitama. Trammi peale minnes, jälle muigan omaette, kuidas nii paljud on värvipimedad.... kui koos mehega ringi käime, siis aeg-ajalt ikka kobiseme: "punane tuli on!" aga no enamusel on savi, mis sa neile ütled või mitte. rääkimata autojuhtidest, kes teevad vales kohas pööramisi ja siis imestavad, miks ma tee peal olen, kui mul on jalakäijana roheline tuli. urrr.... vahest mõtlen et teeks neile tagasi ja hakkaks saapapaelu siduma sebra peal või midagi. aga samas teades kui napakad ja hullud nad on, hakkab mul oma elust kahju ja pole veel teinud seda. aga jõudsin koju. vuristasin omale ühe smuuti nälja leevendamiseks ja siis loivasin siia kirjutama. ja nii ongi päev peaaegu õhtus. tunni pärast peaks kalli ka koju jõudma, siis teeme söögi soojaks, sööme. lähme poodi, kui viitsime. siis vahime mõnda filmi ja tuttu. homme sõbrannaga kinno. vajan puhkust kodus passimisest. kõrini siin istumisest ja sellest et päev otsa mitte midagi asjalikku teha pole. aga jah. täna rohkem ei viitsi kirjutaga. lähen teen ühe suitsu vahepeal. siis vaatab mis edasi saab. head õhtut.