jälle kolima....

Arvestades seda, et mul endiselt tööd pole, peame kolima. Et paremini hakkama saaks. Esialgu oli plaan koos mu vennaga kolida (ehk siis ta tuleks vanemate juurest ära), aga päev enne lepingu sõlmimist ütles, et ikka ei vea rahaliselt välja. Natuke tundus asi näkku panemisena, sest meil oli juba praeguse korteri omanikule öeldud et 17ndal mail oleme läind siit. Seega me pidime ülihelikiirusel uue korteri leidma. Käisime kahte vaatamas õismäel. Ja teise ka võtame. Juba saatis maakler meile tutvumiseks lepingu. Ja meil on siis alates lepingu alguskuupäevast aega 4päeva et siit kodust välja kolida. Mul on kahju siit ära minna, sest kõik on kuidagi armsaks saanud, koduks muutunud. Aga no saab hakkama kuidagi. Mis sest et uus korter on väiksem, mööbel sinna kõik ära ei mahu, riideid ma ei tea kus hoidma hakkan. Aga peame hakkama saama. Rasked ajad. Nii rahaliselt kui ka meie vahelised suhted.
Ma ei tea miks, aga juba päris pikalt on meie suhted suht sassis. Aga me ei anna alla ja loodame seda parandada. Võib-olla kolimine aitab. No nagu uus algus ju :) aga no 14mail saab meil aasta esimesest kohtumisest. Ja kuigi arvatavasti tassime see päev asju, loodan siiski et saab tähistada. Vot siis. Nüüd aga varsti säästumarketisse kaste tooma :D oh kurja kui kiireks läheb pakkimisega. Tahaks juba et kõik oleks möödas...

pole väga ammu kirjutanud. ennast vabandada pole mõtet. aga noh, proovida ikka võib. laisk olen olnud ja vahepeal ka meelest läinud et mul üldse blogi on. aga kui miskit parasjagu teha pole, siis võib ju kirjutada. kirjutaks sellest, et mis värk on. tegelikult ega eriti polegi. tööd pole endiselt. minu ja mu elukaaslase suhted pole ka veel korda saanud.
eile näiteks keegi küsis kuskil foorumis üldiseid küsimusi. et kui tihti seksite, kui tihti viib sind välja sööma jne. häbi tunnistada, aga viimati armatsesime kuu tagasi. ja enne seda oli ka kuu aega vahet. Tahaks tagasi algusaegu, kus vahest isegi mitu korda päevas sai seksitud. Ja ei olnud selliseid pause. nüüd aga on kõik jahtunud, suhted omavahel jahedad ja mina kurb. ma olen kurb, sest tahaksin tagasi seda meest, kellesse armusin. tahaks tagasi seda meest, kes austas, hoidis ja kaitses mind. nüüd on mul kohati tunne, et oleme lihtsalt koos-olijad. ehk siis lihtsalt oleme. näiteks:"mis süüa teeme?" või "mis sa telkust vaadata tahad?" on tavalised ja igapäevased küsimused. igav. kurb. masendav. ma olen kordi ja kordi rääkinud talle, et nii ei saa edasi minna ja see teeb haiget kui minust ei hoolita ja meie suhe jäetakse unarusse. võib-olla olen ka ise süüdi. ei tea. kuid ta muudkui lubab ja lubab ennast muuta, kõik korda teha ja palju muud. lubab, aga ei täida neid. nüüd ei saagi enam midagi uskuda. ainult loodan, et äkki läheb nüüd paremaks. ma ütlesin talle eile lõpuks, et olgu järgmiseks tähtpäevaks kõik korras, või muidu ma enam ei tea mis saab. ma ütlesin veel, et ma ei saa nii edasi minna, ma ei taha sellist elu, ma ei taha olla kurb ja õnnetu. tahan tagasi õnne ja armastust mis meil oli. kui muidu asjad korda ei saa, lähen ära. ütlesin.... nüüd on kahju et ütlesin, aga oma sõnu tagasi ka võtta ei taha. äkki saab aru, kui tähtis ma talle olen (vähemalt ta kogu aeg kinnitab mulle, et olen tähtsam kui tema enda elu...), kui vajalik ma olen, kui kallis ma olen. loodan et ta saab sellest aru enne kui hilja. loodan, et ta saab aru, kui valus mul on, enne kui ma lõpuks alla annan. muudkui loodan ja ootan. endast on hale, et nii on, aga lohutan end sellega, et vähemalt ta ei joo, vähemalt ta ei kasuta mind kurjasti, ei löö mind. võiks ju alati hullem olla. ma ei tahaks temast ilma jääda, sest kardan et siis võib midagi hirmsat juhtuda. kardan et ei saa ilma temata hakkama. kardan et võin endale viga teha.... see on kõige hullem, et mul üldse selline mõte on. aga ma kardan. ja nutan. sest mul on hirm. ja ma ei saa sellest kellegagi rääkida. välja arvatud mu elukaaslane, aga talle ei saa rääkida asju mis on temaga seotud. lihtsalt ei saa. ja kedagi teist mul pole praegu. vanemad on. aga no nendega ka ei saa eriti läbi praegu. näiteks käisin nende juures ja tahtsin lihtsalt emaga rääkida. aga jälle ei saanud, sest liiga palju rahvast oli. ja ta tahtis et ma mingeid õunapuid lõiguks või midagi. ma olin linna riietega ja ma ei viitsinud. aga nagu ikka ei taha nad sellest aru saada. ja see teeb ka muret. et vanematega nii on. ma pole kunagi eriti selline aias müttaja olnud. ei taha, ei viitsi selliseid asju teha. toas võin igasugu töid teha, aga õue töid vihkan juba lapsepõlvest. aga neile seda seletama hakata, on sama mis seinaga rääkida. pannakse sind veel süümekaid tundma - a'la "nii sa siis aitadki mind jah?".... tramaivõi... see teeb haiget, aga ma ei tee asju, mida ma ei taha. ja nemad sellest kahjuks aru ei saa....
tööd mul ka ei ole, mis võib ka osaliselt kõige murede algus olla. raha ju vähe, kodus istumine ajab närvi.ja nii edasi. oeh... ma ei tea enam mida teha, olen väsinud kõigest. olen väsinud muretsemast, olen väsinud mõtlemast. miski enam huvi ei paku, söögiisu eriti ei ole. või kui on, siis ma ei tea enam, mida süüa tahta (ja kuni ma välja ei mõtle, mida süüa tahta, ei söö ju.... ja see ajab omakorda seedimise persse).... ja nii edasi... varsti enam ei tea, mida teha ... ei taha enam midagi teha, ei viitsi...ei jaksa.... tahaks lihtsalt et kõik oleks jälle korras.... sest mina olen proovinud ja proovinud kuid korda pole mina suutnud asju teha. nüüd on kellegi teise (mu elukaaslase) kord asjad korda teha/ajada...
side lõpp...

pole ammu kirjutanud. ei teagi miks. vist on kiire olnud. miskipärast on veebruaris ja märtsi algul jube palju sünnipäevasid kokku sattunud. no igatahes olen edukalt tablad maha jätnud. ei ole enam selliseid tujusid. ma suudan normaalselt uinuda, ilma üle mõtlemata. varem oli uinumisega raskusi, sest ei suutnud ajutegevust peatada :D aga nüüd tuleb uni rutem. õnneks. tööd pole ikka saanud, kahjuks. :( rasked ajad. kodus olemine on paksuks teinud. varem kaalusin vähem ja ei olnud nii ümmargune. nüüd olen kodus passimisega vist nii palju juurde võtnud, et juba venitusarmid reite sisekülgedel. aga no mis sa teed, ei ole eriti sportlane kunagi olnud, seega pean leppima sellega hetkel. mingi trenažöör on kodus, aga hetkel ei teagi, miks ostsin. hetketujud vist jälle. ja kuna ma suitsetaja ka, siis ei ole ka kopsumahtu, et sporti teha. aga no loodame, et jõuan kunagi selleni, et jätan suitsu maha.
mehel on vaja 3 nädalaks minna teise eesti otsa koolitustele. kahjuks pole veel teada, kas on võimalik mind kaasa võtta. aga no kuna mul tööd ju pole, läheksin hea meelega kaasa, sest ilma meheta on elu väga raske. järgi proovitud algusaegadel juba. (ta käis reisil 10 päeva). olin ahastuses ilma temata. nii et väga loodan, et saan kaasa minna. ma ei tea, mis ma teeksin 3nädalat ilma temata :S hirmus mõeldagi.
üks väike plaan on ka, KUI saan kaasa minna. proovin suitsetamist maha jätta. olen suitsetanud juba 7aastat umbes. seega aitab mulle. eriti kui tahan kunagi last saada, siis tahaks enne oma organism igasugu sodist vabastada :D oma perele veel ei räägi, sest kui mul ei õnnestu esimese katsega, ei ole vaja seda tänitamist, et sa oled läbikukkuja ja nii edasi. nad praegugi ei suuda normaalselt minuga käituda. vinguvad mu kallal, et miks ma teen ja nii edasi. mul on siiber sellest. nii et jätan parem rääkimata. vähemalt mees usub minusse, kui keegi teine seda ei tee.
hetkel kõik. lähen loen ajakirja ja tossan jälle. ja võib-olla tukun ka natuke. head õhtupoolikut

hommikust. pole ammu kirjutanud. küllap sellepärast et vahepeal suht palju tegemist olnud. sõbrapäevaks oli vaja ju midagi oma kallimale meisterdada. ja sain sellega hakkama, edukalt ja talle meeldis väga :) mulle kinkis ta ühe foto, kus mitu minu ja meie fotot koos ja siis ühe pildi, mille ta ise joonistas minust :) väidetavalt olevat ta seda nädal aega teinud :D äge. ja emale tegin ka kingi, sest ta on tõesti üks mu parimatest sõpradest. :) mitte et mul neid oleks eriti, aga see selleks. ja ainsale sõbrannale saatsin sms-i. kahjuks kingini ei jõudnud. nädalavahetusel käisime kallimaga romantilist lühipuhkust veetmas. hotell, šampus, lilled, kolmekäiguline õhtusöök ja muu selline :) mõnus oli ära saada vahepeal. tundub et koduigatsust mul ei teki, kui olen koos kallimaga. naljakas.
tabletid on arvatavasti edukalt maha jäetud. MA OLEN TUBLI! ütlen ma endale nüüd. sain hakkama vist. enam ei ole selliseid nutuhooge ja tujutsemisi nagu alguse poole oli. nüüd olen ma jälle nagu enne. mitte et mul enam tujusid ei oleks (naistevärk ju :D ). aga jah parem küll juba. ja nüüd peaks millalgi jõudma veel selleni et suitsu ka maha jätta suudaks.
tööd pole ma ikka leidnud. kahjuks. no saadan cv-sid küll aeg-ajalt kui leian tööpakkumise, millega hakkama saaks ja mis ei ole miinimum palgaga, aga no nagu näha, ei ole mul siiski tööd. jama. ja töötuna pole ka arvele end võtnud, siiski lootes, et äkki saan tööd.
nüüd peaks lähiajal tuludeklaratsiooni ära tegema ja lootma et ma ei pea neile midagi maksma (eelmine aasta pidin kusjuures :S totrus minu arust) mulle meeldiks palju rohkem, kui nemad mulle maksaksid. :D
helistasin just oma perearstile ja tellisin oma pille juurde. ei mitte rahusteid. yarinat kui kedagi huvitab. ma pole ikka veel jõudnud selleni, et perearsti vahetada. elan ju tallinnas juba päris pikka aega. sissekirjutust küll siin pole, aga perearst võiks ikkagi linnas ju olla. ükspäev üritasin sellega tegeleda. eeldusel et lähim arst mulle on keskhaiglas (ehk siis ravi tänaval), läksin sinna asja uurima. kuna ma ei ole seal palju käinud läksin algul loomulikult valesse kohta ja küsisin, et tahaks perearsti siia saada. saadeti välja, maja taha, kahekordne väike maja. lähen siis leian maja, millel on kolm ust ja ei tea millist sisenemiseks valida. lõpuks läksin koos mingi neiuga sisse. ja siis tuli segadus. üldjoontes on normaalsetes kohtades kuskil ukse lähedal registratuur või info või midagigi sarnast. seal ei olnud. olid ainult palju uksi nimedega. käisin suht segaduses oleva näoga ringi, leides lõpuks ühe ukse, kus kirjas registratuur. kop-kop ja läksin sisse, rääkisin et tahaks endale perearsti. küsiti, kus elan. ütlesin. ei meie ei võta, minge küsige sealt eestpoolt dr. selle-ja-selle käest.... no hea küll siis. lähen küsin siis selle doktrori käest. kop-kop avan ukse ja öeldakse mulle, et oodake palun. panen ukse kinni ja siis väljub sealt üks naisterahvas, kes vist oli õde. ei tea ei pannud tähele. küsib et tere, kes te olete. ma ütlesin et tahaks perearsti endale siia. seletas midagi et kui olete nõus et arst teile kunagi koju ei tule, siis võite saada meie nimekirja... kuna ta oli pool-venelane, siis ei saanud ma täielikult temast aru, mida ta mulle seletas. vuristas miski telefoni numbri ka veel ette, et küsige sealt.... mul oli tunne et "whatever!" ja ütlesin aitäh ja tulin tulema. nohjah siis.... ei ole normaalne. kuidas teada, kuhu minna endale perearsti otsima? kust ma tean, kus veel täis ei ole nimekirjad/nimistud? tramaivõi.... no igatahes leidsime internetist mingi nimekirja perearstidest, mis meie elukoha lähedal, kui ma ükskord viitsin, siis tegelen sellega.
homme lähen juuksurisse. lasen ennast jälle ilusti punaseks värvida ja loodan et see neil välja ka tuleb :) vot. nüüd aga peaks riidesse panema ja midagi asjalikku tegema. mis see asjalik oleks, ma veel ei tea...

kuna ma istun jälle virus interneeduses, siis kasutan võimalust internetis olles, et kirjutada natuke oma vahepealsest elust.
viimasel ajal ei suuda ma õnnelik olla. ja see teeb mulle muret. kohe väga. ürita sa rõõmus ja positiivne olla, kui sa ei suuda õnnelik olla. seda on keeruline seletada, mida ma tunnen hetkel, aga usun, et kuskil on keegi, kes on sama tundnud. ma ei tea enam mida ma tegema pean, või kuidas jälle õnnelik olla. ei tea enam. ma rääkisin/nutsin üksõhtu jälle kallima najal ja kurtsin ikka-ja-jälle samasid muresid, mida pidevalt talle räägin. mul on kõrini sellest, et pean kõike talle ette ütlema, mida teha. ja kõrini vabandustest ja andeks palumistest. ja seda et ma ei ole eriti kannatlik. ja seda et pole vaja jagada lubadusi mida sa ei pea. parem ära anna lubadust, kui sa ei tea, kas suudad seda täita. aga jah jälle nutsin ja ulusin. halasin, et eluisu hakkab otsa saama ja tõesti vahest saab. miks ma elan, kui ma muudkui nutan, virisen, vingun ja nõuan. vahest käivad mõtted, et äkki tal oleks ilma minuta parem. ma ei taha talle kannatusi ja rasket elu valmistada. ja samas ei taha ma kogu aeg nutta, loota, oodata ja pettuda. kui rääkisin talle lõpuks, et mul on aeg-ajalt eluisu otsas, siis vist sai ta ka lõpuks aru, miks mul on kõrini sellest et muudkui uuesti-ja uuesti talle ühtsama juttu rääkida.... no ma vähemalt loodan, et talle jõudis kohale. jälle lubadused, et kallis ma muudan ennast ja ma teen su õnnelikuks ja ma üritan sinu jaoks olemas olla, kui sa mind vajad. aga jah, nagu ma alati olen öelnud, et lubadused ei tähenda enam midagi, sest enamjaolt ei ole sa neid täitnud. seega ära luba mulle asju, mida sa ei pruugi teha. ma ei taha asjatult oodata ja loota, et asjad juhtuksid. mul on vaja näha tegusid ja sõnad ei tähenda midagi. ma usun siis su lubadusi, kui ma näen neid täitumas. ja nii ütlesingi. ma olen karm ja külm, aga muudmoodi elada ei saa hetkel. ma tean, et vahest teevad mu sõnad talle haiget, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest muidu oleksin ma veel rohkem masendunud ja nukker ja depressioonis. (mida ma praegu tõesti tõesti väga olen). ja ma ei suuda oma tundeid kontrolli all hoida. ma loodan et see läheb varsti üle. olen muutumas vinguvaks naiseks ja ma ei saa sinna midagi parata. ma lihtsalt loodan et ta ei löö mulle käega ja kannatab ja aitab mind edasi. ma ei suudaks ilma temata elada ja ta ütles et tema ka mitte. aga hetkel olen ma liiga omadega sassis, et midagi mõista või aru saada. vahest on tunne, et läheks kuskile ära ja oleks üksi ja nutaks niikaua kuni nutt saab otsa ja kuni ma suudan jälle mina ise ja normaalne olla. aga ei saa kuskile minna.
kõige hullem on see, et olen ju augusti lõpust saadik töötu ja täna jälle nutsin sellepärast, et mul oma raha ei ole. ma ei taha kogu aeg kallimalt küsida raha ja nuruda ja paluda ja vastata küsimustele, et miks sul seda vaja on või mis sa teed sellega. ja nutsin jälle ja vingusin ja kobisesin omaette. ma tean, et olen öelnud et raha ei ole kõige tähtsam aga ilma rahata on ka raske. ma ei taha tõesti kogu aeg vinguda, manguda, nuruda ja paluda, ei taha kogu aeg midagi talle ette heita, aga hetkel olen ma sassis omadega ja ei saa sinna midagi parata. aga ta ütles et annab mulle raha. tegi ülekande tööle jõudes. ja nüüd jälle nõme tunne, et nurusin temalt raha välja ja ise midagi vastu ei anna. sest viimasel ajal olen nii laisk, väsinud ja tujust ära, et ei suuda ei viitsi ei taha koduseid toimetusigi teha. passin päevad läbi internetis, loen vahepeal raamatut ja teen käsitööd (heegeldan hetkel).
aga ma lihtsalt ei tea mida teha enam. ja kui mu kallim sellest aru ei saa, siis olen omadega pees.... sest üksinda ma ei saa sellega hakkama ja ma tõesti ei jõua talle iga jumala päev seda kõike seletada. vahest on tahtmine ka suvalisel ajahetkel ja suvalises kohas nutma hakata. aga et end häbist ja pilkudest päästa, hoian end tagasi, mitte et see lihtne oleks. kui sa ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida. sul tekib kurku klomp, raske neelata, sa paned silmad kinni ja üritad rahulikult hingata, et mitte nutma puhkeda. viimasel ajal ei aita ka head asjade peale mõtlemine, sest ma lihtsalt ei leia enam häid asju mille peale mõelda. rasked ajad.... ja mul ei ole kõike seda kellelegi kurta, peale kallima ja tal on niigi muresid. ema oleks, aga no tema tervis natuke jama ja tal endalgi praegu emotsionaalselt rasked ajad. ja sõbrannasid/sõpru mul ei ole. ja kui olekski, ei suudaks ma neile seda kõike arvatavasti rääkida, liiga raske. liiga keeruline. paneb ohkama ja mõtlema, et kaua ma selline olen? millal suudan ma jälle naerda ja naeratada? millal ma suudan uuesti väärtustada seda, mis mul olemas on? millal ma suudan rõõmustada jälle lihtsate asjade üle? ma ei tea.... arvatavasti ei tea seda ka keegi teine... aga see selleks. miski ei suuda hetkel mu tuju parandada, isegi mitte head mõtted kallima poolt... aga nagu ma talle ütlesin selle peale, kui ta ütles et ära nuta.... eks ma nutan siis kui keegi ei näe, siis ma ei sega sind. ja siis sa ei pea mulle ütlema, et ära nuta....
ma ei jaksa enam sedasi edasi minna....

nagu ma aru saan, ei ole mu blogi väga huvitav ja külastusi vähe. ei ole mul sellest aga kahju. mul on ükskõik, kas te loete seda või mitte... ma ei kirjuta seda blogi selle eesmärgiga, et keegi seda nüüd hirmsasti lugema peaks. pigem kirjutan sellepärast, et oleks pärast huvitav ja põnev lugeda, kuidas elasin üle perioodi, kus oma tabletid maha jätsin. ja kui ma lõpuks olen nendest üle saanud (võib-olla kuu pärast) siis äkki jõuan ka selleni et jätan suitsetamise maha. Aga see selleks. eks siis paistab, kui see aeg kätte jõuab.
Viimasel ajal on asjad hakanud paremaks minema. lõpuks. aga võib-olla ka ainult ajutiselt. näiteks jõudsime me kallimaga sinnani et "we made love" üle pika aja. ja mitte et ma poleks vahepeal tahtnud või et meil oleks mingid hullud probleemid olnud. ei mitte midagi erilist. lihtsalt varem ei saanud sest lasin 23ndal detsembril endale nabaaugu teha ja no see takistas nii riietumist, kummardumist ja palju muud. ja kui sul naba valutab siis ei ole just lihtne "mürada". :D aga no seks teeb alati vist tuju paremaks :) minul vähemalt. ja oleme suutnud ka jälle lähedasemaks muutuda. sest ma tõsiselt tunnen puudust sellest, mis meil suhte algul oli, kuid kui me koos vaeva näeme, küll me selle tagasi suudame tuua ;) usun ja loodan, et koos saame kõigega hakkama.
arvestades seda, millised on mu tujud olnud viimasel ajal, on ta vääääääga väääääga tubli olnud. tal ei ole varem sellist kogemust olnud ja minul ka mitte. kumbki ei tea, mismoodi käituda, kui keegi jätab parasjagu oma tablette maha. aga ta on parim ja saab alati minust aru. lohutab kui vaja, laseb mul nutta kui vaja. läheb teise tuppa, kui palun tal jätta mind üksi, et saaksin natuke nutta. ta on lihtsalt parim. ta ei saa kunagi minu peale pahaseks, ükskõik, mida ma oleksin talle öelnud oma tujutsemiste ajal, sest ta teab et ma ei mõtle tegelikult neid kõiki asju tõsiselt. ja ka mina ei saa kunagi tema peale päriselt pahaseks, või kui saan siis hiljemalt 10minuti pärast on see läinud :D nii et ma olen tõesti väga õnnega koos, sest ma leidsin oma "prince charming-u" ja "hr.õige" :)
neljapäeval käisin maal. empsi juures. otsustasin, et mis ma ikka kodus passin, lähen vaatan mis emps teeb. ilma hoiatamata :) kavalpea nagu ma olen :P istun siis rongi, sõidan kohale, 30minutit veel kõndimist. astun tuppa. ema hõikab kuskilt tagumisest toast:"juba kodus?" ma ei vasta midagi, vaikin ja endal muhe naeratus näol. emps tuli vaatama, kes on ja ütles, et ma arvasingi et meil kellegi saapad sellist häält ei tee. ja siis küsimus, et mis sul hakkas igav või :D no tegelikult oli jah. siis vahtisime empsiga lõngasid.... ja tulin lõpuks ära umbes sellise koguse lõngaga, mis mahub järgiveetavasse ostukotti :) ja läksin siis linna tagasi. linnas oli vaja vetsu minna. ja baltas on suht ok vets veel. maksab küll aga vähemalt on korralik. vetsu juures olid kaks kodutut võtsid sealt vett või midagi. üks nendest, kellel oli rinnas silt "kristlik hoolekanne" ja nimi, mida ma ei mäleta, hakkas rääkima. küsis kõigepealt kas ma räägin eesti või vene keeles. eesti keeles enda teada veel. ja küsis et ega ei ole peenraha neile anda, et nad tahaks saia pätsi osta. et konservi juba said aga saia tahaks ka. ütlesin, et mul hetkel tõesti ei ole rohkem sularaha kaasas, kui see raha, mis ma nüüd kohe wc-tädile annan. tegelikult oli, aga ei raatsinud oma sajalisi anda. rääkis veel et kole külm on. kahju oli neist. mingi tädi tuli veel vetsu. see meesterahvas kusjuures, kes rääkis, tal oli jalg ka kipsis või katki ja karkudega oli. no igatahes see tädi kes veel sinna tuli, ta ei vaadanud nende poolegi... hirmus, kui hoolimatud osad on. kuulaks vähemalt ära inimese. aga jah, läksin siis käisin wc-s ära. pärast käisin ostsin suitsu ja sain peenraha. ja läksin neid otsima, sest mul oli tõesti tunne et pean neile selle andma. üldjoontes ma kodututele raha ei anna, sest nad näevad koledad välja, haisevad ja joovad ja suitsetavad. miks ma peaks neile raha andma et nad saaksid lemoni või muud solki endale sisse kallata ja edasi kakerdada? need kes minult wc-s küsisid ei haisenud ja nägid enam-vähem välja. ja kui selline silt ka rinnas, eeldan et nad ei ole odekolonni-joodikud. seega käisin oma lõngakäru ja seljakotiga ringi 30eeku näpus. ja kui sa tahad kellelegi midagi anda, kaovad nad ära. tegin jaamahoonele kaks ringi see peale, ei ole... välja käisin ka ühe tiiru ümber. ei ole.... hakkasin siis trolli ootama... ja siis ma nägin neid. läksin ruttu nende juurde, et nad ei jõuaks ära minna. ütlesin et näe, tõin teile raha ja andsin neile 30eeku. nad tänasid ja ütlesid et ole tubli ja jumal olgu sinuga. ma tänasin omakorda ja läksin. mul ei ole kahju sellest rahast ja loodan, et nad said vähemalt midagi süüa.
peale seda läksin oma lõnga hunnikuga meest šokeerima. ja sain sellega hakkama. "sa oled üks crazy woman!" öeldi mulle. :) jah ma tean juba ammu, vastasin. siis koju neid vahtima, harutama.
neljapäeva õhtul jõudsin veel kooki ka teha. muretaigen, sinna peale puuviljakonserv, siis kohupiima-munasegu ja päris hea sai. eile olin kodune. välja arvatud see, et ma jälle virus netis käisin, sest kodus lihtsalt "tasuta wifi" ei tööta. nagu praegugi olen virus ja muudkui kirjutan.
täna oli aga hea päev. hommikul ärkasime pool 9. jõime kohvi, lugesime ajalehti ja naersime. siis läksime kristiinesse, vahepeal tee peal, kuulasin mp3-mängijat ja laulsin omaette. ja no mees kõrval jälle ütleb, et jälle kõik jõllitavad. mina ei saa aru mis inimestel viga on. nii kui midagi teed või natuke teistmoodi oled, kohe jõllitama. MIS TEIL VIGA ON? imelikud on vist. käisime kristiines, siis ruttu koju tagasi. fotokas kotti, termosega tee ka ja kadriorgu hiina uusaasta üritusele. väga palju rahvast oli. nagu väääääga palju. pildistasime jääskulptuure. vahtisime mingit tantsu ja rääkisime ta töökaaslasega. tore oli, aga külm hakkas. ostsime mingi pulga otsas trummi, millel on kahel pool nööri otsas kuulid ja kui seda keerutada, siis ta teeb häält. ma muudkui põristasin igal pool. ja jälle jõllitamine. ma ainult muigan viimasel ajal. aga jah. siis koju sööma. ja nüüd vist jälle varsti koju. virus pingi peale istudes jääb kann kangeks :S võeh. that's all for today. head õhtut või midagi....

pole kirjutanud 5päeva vist. miks? sest ma olen hõivatud ja laisk olnud. mõlemat korraga ka vist. nädalavahetusel ostsime lõpuks endale laelambid ära. ja pühapäeval käisime koos kallimaga minu juures maal. lasime isal endale mingid riiulid lõigata ja vist tulevad homme neid üles panema aitama ja siis saab vist lambid ka üles. siiani ei ole ruloosid kodus. ei tea millal selleni jõuame. ja kodust on tegelikult veel suht palju vist puudu. vaipa tahaks magamistuppa, aga igal pool nii kallid. siis oleks uut riidekappi või midagi vaja, sest enam ei mahu riided kummutisse ja riidekappi ära. ja siis oleks vaja veel mingit kohta kuhu panna voodiriided. ise mõtlesin et peaks mingi kirstu või kasti kaanega ostma. kust ja millal, ei tea.
maal käimine ajas järjekordselt närvi, mingil määral. ma armastan oma pere väga ja nad on mulle väga kallid. ja ma tõesti tõesti tõesti hoolin neist. ja üritan nende jaoks hea inimene olla ja pisikestele ka hea tädi olla, sest ma jumaldan neid lapsi. ja eile siis oli mul kaamera kaasas ja tahtsin pilte teha, kui kõik söömas olid. venna ütles, et ära tee söögi ajal ja näitas mulle keskmist sõrme. raske arvata, et see ei mõju mulle just positiivselt. miks mu vend minusse nii suhtub, ma ei tea.... aga see ei olnud kõik... pärast seda suutsin ma järjekordselt aru saada, et ma olen oma venna arust nõme. nad on lapsele selgeks õpetanud, et suitsetamine on nõme ja paha, ja minnes õue suitsetama küsis nende laps minu käest, et kas ma lähen suitsetama ja et suitsetamine on paha. mulle teeb haiget see, mismoodi minusse suhtutakse. ja ka see ei olnud veel kõik. kui hakkasime ära minema, suutis ta veel midagi kobiseda. mis see oli, enam ei mäleta, sest ma üritan mitte asju meelde jätta. jäi meelde vaid, et sain palju haiget eile. ja tänu sellele kõigele, suutsin ma eile õhtu jälle nutta... nuuksun ja ulun saamata aru, millega ma olen sellise kohtlemise ära teeninud.... ja kõige hullem on see, et ma olen ise liiga nõrk, rumal ja argpüks, et midagi vastu öelda. ja ma ei ütle sellepärast, et kardan asju hullemaks teha ja mu vend suudaks raudselt midagi vastu öelda. suht mõttetu üritus oleks vist. nii et nutsin jälle. ei tea kas sellest et mu tabletid on nüüd täitsa otsas või sellest, et tegelikult oli ka põhjust.
peale selle suutsin nutta veel paari asja pärast. üks asi, mis mind vaevab juba üle kuu, on see, et tõukan oma kallimat kogu aeg eemale. kui ta tahab mind kallistada, poen minema, kui ta tahab mind suudelda, annan väikse musi ja eemaldun.... MIS MUL VIGA ON????????? ma ei saa aru enam endast... miks ma teen inimesele, keda ma tõesti kogu südamest armastan, nii? siis nutsin ja rääkisime sel teemal ka. ta ütles, et ta andestab mulle kõik... ja ma tean seda... aga no haiget teeb ikka see, et ma nii käitun ja ma ei taha selline olla ju... :( nuuks... hakkan jälle nutma....oeh....
ja ka see ei olnud veel kõik, mille pärast ma nutsin... järgmine asi, mis mind häirib, on see et olen nagu väike laps, kes muudkui nõuab igasugu asju ja kui ei saa neid, siis pahandab ja jonnib... ja ma ei suuda seda endast välja juurida.... miks ma nii nõme olen???? urisema ajab see, et ma selline olen. ja no ürita siis magama jääda, kui sul sellised mõtted peas on. ja kõige haigem on see, et ma ei suuda enam oma mõtteid peatada. ma ei tea enam, mida teha? ma tahaks teada, miks ma ei suuda enam rõõmustada või õnnelik olla.... ? ja kas kunagi tuleb aeg, kui ma seda jälle suudan?.... nukker on elu, kui sa ei oska rõõmustada. vaid sunnitud naeratused... :( ma ei oska elada enam niimoodi... vajaksin abi, kuid keegi ei oska ega saa aidata ja pean ise kuidagi hakkama saama.... kardan teha haiget kellelegi, kes on mulle väga kallis ja kellest hoolin rohkem kui oma elust ja ma tõesti ei tahaks teda kaotada sellega, et ma niimoodi tujutsen ja pidevalt nutan ja rumalusi räägin ja ütlen asju, mida ma ei mõtle. ma tean, et ta ütleb, et andestab kõik, kuid mina ei suuda endale andestada.... mis siis saab? :( kuidas elada, kui sa ei leia põhjust miks rõõmustada? kuidas elada ilma rõõmuta? kuidas olla õnnelik.... kui keegi teab, võite mulle ka öelda.... nüüd lähen kuivatan pisaraid, üritan rahuneda ja kohvi juua.... head päeva