kuna ma istun jälle virus interneeduses, siis kasutan võimalust internetis olles, et kirjutada natuke oma vahepealsest elust.
viimasel ajal ei suuda ma õnnelik olla. ja see teeb mulle muret. kohe väga. ürita sa rõõmus ja positiivne olla, kui sa ei suuda õnnelik olla. seda on keeruline seletada, mida ma tunnen hetkel, aga usun, et kuskil on keegi, kes on sama tundnud. ma ei tea enam mida ma tegema pean, või kuidas jälle õnnelik olla. ei tea enam. ma rääkisin/nutsin üksõhtu jälle kallima najal ja kurtsin ikka-ja-jälle samasid muresid, mida pidevalt talle räägin. mul on kõrini sellest, et pean kõike talle ette ütlema, mida teha. ja kõrini vabandustest ja andeks palumistest. ja seda et ma ei ole eriti kannatlik. ja seda et pole vaja jagada lubadusi mida sa ei pea. parem ära anna lubadust, kui sa ei tea, kas suudad seda täita. aga jah jälle nutsin ja ulusin. halasin, et eluisu hakkab otsa saama ja tõesti vahest saab. miks ma elan, kui ma muudkui nutan, virisen, vingun ja nõuan. vahest käivad mõtted, et äkki tal oleks ilma minuta parem. ma ei taha talle kannatusi ja rasket elu valmistada. ja samas ei taha ma kogu aeg nutta, loota, oodata ja pettuda. kui rääkisin talle lõpuks, et mul on aeg-ajalt eluisu otsas, siis vist sai ta ka lõpuks aru, miks mul on kõrini sellest et muudkui uuesti-ja uuesti talle ühtsama juttu rääkida.... no ma vähemalt loodan, et talle jõudis kohale. jälle lubadused, et kallis ma muudan ennast ja ma teen su õnnelikuks ja ma üritan sinu jaoks olemas olla, kui sa mind vajad. aga jah, nagu ma alati olen öelnud, et lubadused ei tähenda enam midagi, sest enamjaolt ei ole sa neid täitnud. seega ära luba mulle asju, mida sa ei pruugi teha. ma ei taha asjatult oodata ja loota, et asjad juhtuksid. mul on vaja näha tegusid ja sõnad ei tähenda midagi. ma usun siis su lubadusi, kui ma näen neid täitumas. ja nii ütlesingi. ma olen karm ja külm, aga muudmoodi elada ei saa hetkel. ma tean, et vahest teevad mu sõnad talle haiget, aga ma ei saa sinna midagi parata, sest muidu oleksin ma veel rohkem masendunud ja nukker ja depressioonis. (mida ma praegu tõesti tõesti väga olen). ja ma ei suuda oma tundeid kontrolli all hoida. ma loodan et see läheb varsti üle. olen muutumas vinguvaks naiseks ja ma ei saa sinna midagi parata. ma lihtsalt loodan et ta ei löö mulle käega ja kannatab ja aitab mind edasi. ma ei suudaks ilma temata elada ja ta ütles et tema ka mitte. aga hetkel olen ma liiga omadega sassis, et midagi mõista või aru saada. vahest on tunne, et läheks kuskile ära ja oleks üksi ja nutaks niikaua kuni nutt saab otsa ja kuni ma suudan jälle mina ise ja normaalne olla. aga ei saa kuskile minna.
kõige hullem on see, et olen ju augusti lõpust saadik töötu ja täna jälle nutsin sellepärast, et mul oma raha ei ole. ma ei taha kogu aeg kallimalt küsida raha ja nuruda ja paluda ja vastata küsimustele, et miks sul seda vaja on või mis sa teed sellega. ja nutsin jälle ja vingusin ja kobisesin omaette. ma tean, et olen öelnud et raha ei ole kõige tähtsam aga ilma rahata on ka raske. ma ei taha tõesti kogu aeg vinguda, manguda, nuruda ja paluda, ei taha kogu aeg midagi talle ette heita, aga hetkel olen ma sassis omadega ja ei saa sinna midagi parata. aga ta ütles et annab mulle raha. tegi ülekande tööle jõudes. ja nüüd jälle nõme tunne, et nurusin temalt raha välja ja ise midagi vastu ei anna. sest viimasel ajal olen nii laisk, väsinud ja tujust ära, et ei suuda ei viitsi ei taha koduseid toimetusigi teha. passin päevad läbi internetis, loen vahepeal raamatut ja teen käsitööd (heegeldan hetkel).
aga ma lihtsalt ei tea mida teha enam. ja kui mu kallim sellest aru ei saa, siis olen omadega pees.... sest üksinda ma ei saa sellega hakkama ja ma tõesti ei jõua talle iga jumala päev seda kõike seletada. vahest on tahtmine ka suvalisel ajahetkel ja suvalises kohas nutma hakata. aga et end häbist ja pilkudest päästa, hoian end tagasi, mitte et see lihtne oleks. kui sa ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida. sul tekib kurku klomp, raske neelata, sa paned silmad kinni ja üritad rahulikult hingata, et mitte nutma puhkeda. viimasel ajal ei aita ka head asjade peale mõtlemine, sest ma lihtsalt ei leia enam häid asju mille peale mõelda. rasked ajad.... ja mul ei ole kõike seda kellelegi kurta, peale kallima ja tal on niigi muresid. ema oleks, aga no tema tervis natuke jama ja tal endalgi praegu emotsionaalselt rasked ajad. ja sõbrannasid/sõpru mul ei ole. ja kui olekski, ei suudaks ma neile seda kõike arvatavasti rääkida, liiga raske. liiga keeruline. paneb ohkama ja mõtlema, et kaua ma selline olen? millal suudan ma jälle naerda ja naeratada? millal ma suudan uuesti väärtustada seda, mis mul olemas on? millal ma suudan rõõmustada jälle lihtsate asjade üle? ma ei tea.... arvatavasti ei tea seda ka keegi teine... aga see selleks. miski ei suuda hetkel mu tuju parandada, isegi mitte head mõtted kallima poolt... aga nagu ma talle ütlesin selle peale, kui ta ütles et ära nuta.... eks ma nutan siis kui keegi ei näe, siis ma ei sega sind. ja siis sa ei pea mulle ütlema, et ära nuta....
ma ei jaksa enam sedasi edasi minna....