pole kirjutanud 5päeva vist. miks? sest ma olen hõivatud ja laisk olnud. mõlemat korraga ka vist. nädalavahetusel ostsime lõpuks endale laelambid ära. ja pühapäeval käisime koos kallimaga minu juures maal. lasime isal endale mingid riiulid lõigata ja vist tulevad homme neid üles panema aitama ja siis saab vist lambid ka üles. siiani ei ole ruloosid kodus. ei tea millal selleni jõuame. ja kodust on tegelikult veel suht palju vist puudu. vaipa tahaks magamistuppa, aga igal pool nii kallid. siis oleks uut riidekappi või midagi vaja, sest enam ei mahu riided kummutisse ja riidekappi ära. ja siis oleks vaja veel mingit kohta kuhu panna voodiriided. ise mõtlesin et peaks mingi kirstu või kasti kaanega ostma. kust ja millal, ei tea.
maal käimine ajas järjekordselt närvi, mingil määral. ma armastan oma pere väga ja nad on mulle väga kallid. ja ma tõesti tõesti tõesti hoolin neist. ja üritan nende jaoks hea inimene olla ja pisikestele ka hea tädi olla, sest ma jumaldan neid lapsi. ja eile siis oli mul kaamera kaasas ja tahtsin pilte teha, kui kõik söömas olid. venna ütles, et ära tee söögi ajal ja näitas mulle keskmist sõrme. raske arvata, et see ei mõju mulle just positiivselt. miks mu vend minusse nii suhtub, ma ei tea.... aga see ei olnud kõik... pärast seda suutsin ma järjekordselt aru saada, et ma olen oma venna arust nõme. nad on lapsele selgeks õpetanud, et suitsetamine on nõme ja paha, ja minnes õue suitsetama küsis nende laps minu käest, et kas ma lähen suitsetama ja et suitsetamine on paha. mulle teeb haiget see, mismoodi minusse suhtutakse. ja ka see ei olnud veel kõik. kui hakkasime ära minema, suutis ta veel midagi kobiseda. mis see oli, enam ei mäleta, sest ma üritan mitte asju meelde jätta. jäi meelde vaid, et sain palju haiget eile. ja tänu sellele kõigele, suutsin ma eile õhtu jälle nutta... nuuksun ja ulun saamata aru, millega ma olen sellise kohtlemise ära teeninud.... ja kõige hullem on see, et ma olen ise liiga nõrk, rumal ja argpüks, et midagi vastu öelda. ja ma ei ütle sellepärast, et kardan asju hullemaks teha ja mu vend suudaks raudselt midagi vastu öelda. suht mõttetu üritus oleks vist. nii et nutsin jälle. ei tea kas sellest et mu tabletid on nüüd täitsa otsas või sellest, et tegelikult oli ka põhjust.
peale selle suutsin nutta veel paari asja pärast. üks asi, mis mind vaevab juba üle kuu, on see, et tõukan oma kallimat kogu aeg eemale. kui ta tahab mind kallistada, poen minema, kui ta tahab mind suudelda, annan väikse musi ja eemaldun.... MIS MUL VIGA ON????????? ma ei saa aru enam endast... miks ma teen inimesele, keda ma tõesti kogu südamest armastan, nii? siis nutsin ja rääkisime sel teemal ka. ta ütles, et ta andestab mulle kõik... ja ma tean seda... aga no haiget teeb ikka see, et ma nii käitun ja ma ei taha selline olla ju... :( nuuks... hakkan jälle nutma....oeh....
ja ka see ei olnud veel kõik, mille pärast ma nutsin... järgmine asi, mis mind häirib, on see et olen nagu väike laps, kes muudkui nõuab igasugu asju ja kui ei saa neid, siis pahandab ja jonnib... ja ma ei suuda seda endast välja juurida.... miks ma nii nõme olen???? urisema ajab see, et ma selline olen. ja no ürita siis magama jääda, kui sul sellised mõtted peas on. ja kõige haigem on see, et ma ei suuda enam oma mõtteid peatada. ma ei tea enam, mida teha? ma tahaks teada, miks ma ei suuda enam rõõmustada või õnnelik olla.... ? ja kas kunagi tuleb aeg, kui ma seda jälle suudan?.... nukker on elu, kui sa ei oska rõõmustada. vaid sunnitud naeratused... :( ma ei oska elada enam niimoodi... vajaksin abi, kuid keegi ei oska ega saa aidata ja pean ise kuidagi hakkama saama.... kardan teha haiget kellelegi, kes on mulle väga kallis ja kellest hoolin rohkem kui oma elust ja ma tõesti ei tahaks teda kaotada sellega, et ma niimoodi tujutsen ja pidevalt nutan ja rumalusi räägin ja ütlen asju, mida ma ei mõtle. ma tean, et ta ütleb, et andestab kõik, kuid mina ei suuda endale andestada.... mis siis saab? :( kuidas elada, kui sa ei leia põhjust miks rõõmustada? kuidas elada ilma rõõmuta? kuidas olla õnnelik.... kui keegi teab, võite mulle ka öelda.... nüüd lähen kuivatan pisaraid, üritan rahuneda ja kohvi juua.... head päeva