Oma igavuse peletamiseks asun edaspidi blogima. Või ütleks selle kohta blogeerima? Palju parem sõna. Vist. Anyway ütlen ette ära, et kasutan vahel koledaid sõnu, mis ühe neiu suhu ei sobiks kohe mitte, aga no mis parata, noorus on ju hukas, väidetavalt... Kirjavigasid ja muud sarnast ei jälgi ma alati, nii et ei tasu tähele panna (kuu vaatab pealt...) Ma ei oska millestki alustada, seega tuleks alustada algusest.
Ja alguse sai tänane päev ju hommikust. As usual... Ärkasin selle peale, et mu kallim tuli mind üles ajama ja küsis, kas ma kohvi tahan. Vastasin vist mhmh... unine nagu ma olin. Kohvi saanud, hakkas vaikselt elu sisse tulema. Lahja jälle. Kohvist rääkides, peaks õhtu poodi minema, sest kohv sai otsa krt. Ja no ilma selleta on nats raske. Tagasi hommiku juurde. Või peaks selgitamist alustama sellest, et unustasin end teleka ette mingit filmi vahtima ja kui see otsa sai ja magama läksin oli kell 3 läbi. öösel või hommikul, kuidas võtta. ja tänu sellele, et ma nii hilja magama läksin, oli hommikul kell 8 tõusmine suht keeruline. Silm rullis nagu ikka hommikuti. (keskküttest) ja no siis ei ole silma lahti saamine just kõige kergem. Aga no kuna ma endiselt töötu, siis ju aega on siis unisena hommikumantliga ringi tatsata, kohvitass käes ja silm pilukil. Ja kuigi mul ei ole ei kardinaid ega ruloosid, on mul suht savi kas mu üle-tee-naabrid mind näevad sedasi või mitte. ja kui näevadki? no vahtigu rõõmuks siis. mõtlete kindlasti, et miks kuradi pärast ma nii vara tõusen, kui kuskile vaja minna pole? no tegelikult nagu natuke oli vaja. Esiteks me oleme siin uues kodus olnud varsti kuu aega ja pole jõudnud veel lukku vahetaga ega võtmeid juurde teha, seega on meil kahe peale ühed võtmed. ja no lasin siis kallikese välja, panin ukse kinni ja asusin jälle arvuti taha - nagu ikka - unisena.... ja vaja oli minna siis hambaarsti juurde. kui täpsem olla siis pärlpuhastusse. vist oli nii selle õige nimi. anyway see oli kirja pandud kella poole 2ks. seega oli aega küll ja rohkem veel oma silmad lahti saada, kohvi juua, süüa, sitaks suitsetada ja närvitseda ja netis passida. nagu ikka, veab pingelistes olukordades mu kõht mind alt ja seda ka täna hommikul. jeeee - jälle lahti. no ei ole normaalne. siis kui seda vaja oleks, siis ta seda rõõmu mulle ei tee, vaid siis kui vaja eriti ruttu kuskile jõuda, on vaja mingeid nõmedusi korraldada. sõda kõhus ühesõnaga. ei aidanud mu vitamiini võtmine, no-spa ega mu hommikusöök. seega pidin lootma, et äkki saab hakkama ja arsti tooli häda ei tule. no ei tulnud. aga see selleks. väljusin kodust peale seda, kui mees oli süüa saanud ja uuesti tööle läinud. ise jalutasin kõvaklapid peas, omaette aeg-ajalt lauldes/ümisedes trollipeatusse ja siis trolli peale. ja arstile. võin öelda, et ma ei tahtnud sinna minna. see maksis seitse sada eeku ja no selle raha eest oleks ma võinud ka ise endale haiget teha. arvatavasti olen ma lihtsalt liiga kuramuse tundlik igasugu asjade suhtes, sest no minu jaoks oli see väga valus. eriti see osa, kus ta otsustas hambakivi eemaldama hakata. siis kui ma suu lahti, pisar silmas kuidagi suutsin imelikku häält teha, mis meenutas võib-olla "ai" sarnast asja, otsustas ta lõpuks alumistele hammastele tuimestuse teha. lootsin et nüüd läheb paremaks... ei läinud eriti. ooohhh the pain.... võeh.... ei taha enam... ja siis küsitakse miks ma hambaarsti kardan... no raske arvata!? anyway, kui ta ükskord lõpetas, pidin veel suud loputama (kust tuli verd) ja nägu puhastama, sest see oli selle kuramuse sooda-moodi sodiga koos. rääkimata sellest et ma vihkan tuimestust mõnes mõttes. ta võtab küll valu vähemaks, kuid samas ei tunne, kas sul ripub mokk töllakil või kas sul ila tilgub... saades ennast enam-vähem puhtaks ja ära makstud, väljusin võimalikult kiiresti. arst ütles veel et paar päeva ei soovita kohvi-teed-punast veini ja muud parkuvaid asju tarbida. jõudsin välja, panin suitsu ette oma pool tuimestund huulte vahel kuidagi ja värisevate kätega suutsin pool suitsu teha. siis tatsasin nobe kalli juurde, sest ma lihtsalt oleks muidu nutma hakanud keset tänavat. natuke paha tunne oli, et ma tema tööpäeva nii segan, aga ma tõesti-tõesti vajasin õlga millel nutta ja ühte suurt ja sooja kallistust sel hetkel. mu käed värisesid endiselt pingest, ebamugavusest ja valust. tegin paar suitsu, rääkisin ennast tühjaks, lasin ta tööle tagasi ja komberdasin minema. suht raske on tänaval käia, kui sa üritad parasjagu nuttu tagasi hoida. eriti siis kui oled parasjagu poolel teel antidepressantidest loobumisel, mis arvatavasti teeb lähiajal veel kõvasti muret, peavalu... aga no püüan hakkama saada. jalutan, kuulan muusikat ja otsustasin oma ainsa sõbranna juurest ka läbi minna. lootes kuulda midagigi positiivset. ja ei ole positiivsust viimasel ajal. ainult totrused, inimesed, kes mängivad nagu lasteaialapsed ja kes ei suuda aru saada, et me ei ole nii rumalad, kui nad arvavad. noh jah, mis teha, meie ei saa neid muuta, kui nad seda ise ei taha. lobisedes ja järjekordselt üksteist asjade/uudistega kurssi viies, ei seganud ma rohkem tema tööd ja lõpuks hakkasin kodu poole tulema. endiselt oli lõug veidi tuim, kuid hakkas juba elumärke näitama. Trammi peale minnes, jälle muigan omaette, kuidas nii paljud on värvipimedad.... kui koos mehega ringi käime, siis aeg-ajalt ikka kobiseme: "punane tuli on!" aga no enamusel on savi, mis sa neile ütled või mitte. rääkimata autojuhtidest, kes teevad vales kohas pööramisi ja siis imestavad, miks ma tee peal olen, kui mul on jalakäijana roheline tuli. urrr.... vahest mõtlen et teeks neile tagasi ja hakkaks saapapaelu siduma sebra peal või midagi. aga samas teades kui napakad ja hullud nad on, hakkab mul oma elust kahju ja pole veel teinud seda. aga jõudsin koju. vuristasin omale ühe smuuti nälja leevendamiseks ja siis loivasin siia kirjutama. ja nii ongi päev peaaegu õhtus. tunni pärast peaks kalli ka koju jõudma, siis teeme söögi soojaks, sööme. lähme poodi, kui viitsime. siis vahime mõnda filmi ja tuttu. homme sõbrannaga kinno. vajan puhkust kodus passimisest. kõrini siin istumisest ja sellest et päev otsa mitte midagi asjalikku teha pole. aga jah. täna rohkem ei viitsi kirjutaga. lähen teen ühe suitsu vahepeal. siis vaatab mis edasi saab. head õhtut.