1 tagasilöök

esimene tagasilöök olemas. antidepressantide ärajätmise kõrvalmõjud. ja kui kedagi üldse huvitab miks ma nende võtmise lõpetan, siis olen neid rohkem kui pool aastat söönud ja tulemust ei ole, mitte mingit. seega, kuna pole ka haigekassat, perearst kaugel ja ravimid kallid, on aeg lõpetada enda mürgitamine sellega. loodan, et kunagi tuleb aeg, kus suudan jälle ennast ise kontrollida. mitte iga väiksema asja peale nutma hakata, nagu nüüd just 5minutit tagasi juhtus. lihtsalt heast peast. ilma mingi erilise põhjusteta. oeh... juba olen ma enda peale kuri. eriti närvi ajab see, et ütlen, et tahan üksi olla natuke ja nutta omaette... kuigi tegelikult vist tahtsin hoopis, et ta mu kõrval vaikides mind lihtsalt hoiaks. nohjah... tuleb jälle... lähen pühin vahepeal pisaraid...
tagasi.... saatsin ta poodi. ei jaksa ise minna. liiga väsinud ja nutetud näoga. ja näljane ja nõrk. küll ma jõuan vinguda. ega keegi pole öelnudki, et elu peaks kerge olema. see, et ma näljane olen, ei ole kellegi muu, kui mu enda süü. ma lihtsalt ei ole viitsinud süüa. saate aru! ma olen nii laisaks muutunud et ma ei VIITSI süüa... ebanormaalne. no kui ta tagasi tuleb, siis vast söön. vist... ma mõtlen selle peale veel.
mu aju suudab mõtteid kiiremini genereerida, kui ma neid jõuan kirja panna. oskab keegi palun stop nuppu vajutada? tehke seda minu eest kui saate... ja kui te juba vajutate, palun restarti... kuluks hädasti ära. :D anyway (jah see on mu sidesõna), pean ennast kokku võtma ja homme vaos hoidma, et mitte iga asja peale närvi minna. lähen hommiku vist apteegist läbi ja küsin mingit looduslikumat rahustit. aitab äkki hakkama saada mõne aja. muidu jooks oma rahustavat une teed, aga kuna käisin ju täna puhastamas hambaid, ei saa seda ka vist juua. seega täna pean hakkama saama ise. vaatab kuidas see välja tuleb.
kui saaks, siis läheks kuskile kaugele ära koos oma kallimaga, nii kuuks ajaks või nii. unustaks argipäeva ja naudiks üksteist ja raviks oma hinge ja meelt.... aga kahjuks ei ole seda võimalust. life is tough... ja no rahaliselt ka suht võimatu hetkel... mina, kui töötu inimene, kusjuures töötu, kes pole end arvele ka võtnud, unistan siis puhkusereisist.... ei ole normaalne. pole elusees kuskil puhkusereisil käinud. ekskursjoonidel küll kunagi kooli ajal, kuid puhkusel... never... on vähemalt millest unistada... ei tea, kas on inimesi, kes unistada ei oska? kindlasti on... arvan vähemalt... neil on vist väga kurb elu. ma ei kujuta küll oma elu ette ilma unistusteta.... ma unistan.... mmmm... unistused teevad mind õnnelikumaks, kui ma praegu suudan olla. ja rahustavad. on midagi mida loota ja oodata, teadmata, kas tasub või kas on mõtet, kuid siiski ma loodan ja ootan, et nad kunagi täituvad. nagu päris paljud neiud, olen ka mina juba väiksest peale unistanud pulmadest, abiellumisest ja ka lapsest. mõned aastad tagasi leidsin ma ühe ajakirja vahelt ühe parfüümi reklaami, kus oli modellil imeilus kleit seljas. see reklaam on endiselt mu seina peal. sest ma tahan sellist pulmakleiti, kui ma kunagi abiellun :) ja kindlasti tahaks kunagi ka üürikorterist välja saada. ma arvan et päris oma maja ma ei tahaks. kuid ridaelamu oleks minu jaoks super variant. natuke on aeda, kuid samas ei ole väga palju, mille eest hoolitseda. näiteks. ja lapsest unistan ma juba....eeee... miski 3-4aastat :) või no ütleme 3aastat umbes. siis kui sain teada, et mu õde on rase, juba siis oli mul see mõte. ja no see mudilane on 3ne ja natuke peale. ma ei taha last saada sellepärast, et nad on nunnud ja armsad ja kenad. nad ei ole alati seda. nad jonnivad, vinguvad, tahavad tähelepanu, soovivad et nende vajadusi täidetakse. vot just nende mõlema pärast ma tahan last. sest ma tean, et ma saan sellega hakkama. ma tunnen, et oleksin suurepärane ema. eriti kuna olen siiani kõigi pisikeste mudilastega hakkama saanud. isegi siis kui nad jonnivad kasvõi tund aega järjest, võin ma neile edasi laulda mõnda rahustavad laulukest. ja neid kergelt küljelt küljele kõigutada. vähe suurematega ei saa muidugi seda teha, nemad tuleb lihtsalt maha rahustada. aga jah, arvan, et oleksin selleks valmis. kuid olen säilitanud ka kaine mõistuse ja mõeldes lapse tulevikule, peaks mul olema enne normaalne töökoht vähemalt pool aastat, et pärast normaalset emapalka saada. ja no senikaua kuni seda pole, lükkame edasi. ja ootame õiget aega. :)
näete kui palju võib üks inimene unistada.... ja see ei ole veel kõik! unistusi on nii palju, et tihti ei taha nad pähe ära mahtuda.... nagu mu blogi aadressgi... lootusetu unistaja... aga sellepärast olengi lootusetu, et isegi, kui kõik unistused ei lähe täide, isegi kui ma pettun, saan haiget... sest ei ole midagi. ma tõusen püsti, selg sirgu, ja edasi! kuhu ma muidu jõuaks, kui ma unistada ei saaks... mitte kuskile vist :) noh jah. läkski tuju paremaks. tsau tänaseks.