üritasin magama minna. ei tule välja. nagu ikka on vaja mul just voodis nutma hakata. ja mis kõige iroonilisem....salvrätikud said otsa... palusin endale homme tuua kaks karpi koju... mõne aja saab hakkama äkki... suure vesistamise ja ulumisega on juba mu nina servad valusad. ma parem hommikul paistes silmade peale ei mõtle. igaks juhuks panin juba kaks pakki salvrätte ka kotti kaasa homseks. no vist ei tule ilma enam välja. kui muidu ei vesista, siis külm teeb nina kahjuks ikka märjaks. kohutav. mina siis. ja olgugi et mu elukaaslane mind kiidab, igati toetab ja aitab. lohutab ja paitab kui vaja, suudan ma ikka edasi viriseda, vinguda, uluda ja ennast kritiseerida, rääkimata temast. aga ta on kohutavalt-kohutavalt-hüpersupermega vastupidav ikka. arvestades mu viimase aja tujusid. nutad ja nutad ja otsa ei taha saada. aga no arvestades seda, et olen tablette üle poole aasta võtnud ja nüüd üritan ilma arsti järelvalveta ja ilma mingi eeltöö või uurimiseta nendest loobuda, siis olen ma ju põhimõtteliselt üle poole aasta oma tujusid kinni hoidnud. või noh tabletid tegid seda minu eest. ja nüüd tuleb kõik tagant järgi tagasi teha. see on vähemalt minu teooria. reaalsuses pole muidugi asi nii lihtne. nutma ajavad kasvõi kõige väiksemad asjad.
toon näite. inimene, keda pean enda parimaks sõbrannaks (eriti kuna ta on mu ainus sõbranna/sõber), ei tea tegelikult minust midagi. juba üle poole aasta ma üritan leida hetke, et talle midagi rääkida endast, aga siiani ei ole seda saanud teha. kuna ta on mu ainus sõber, on loomulikult mul hirm teda kaotada. eriti praegu raskel ajal. peale selle on tal endal suht palju muresid ja probleeme, seega, millal ma saaks talle rääkida, ilma et ta mõtleks/arvaks, nagu ma vinguks,kurdaks ja nagu ma temale ei mõtleks. mõtlen küll ja kuidas veel! kogu aeg mõtlen, et kuidas nüüd rääkida. eriti kuna ta ei ole mulle võimalust andnud rääkimiseks. me ei ole tüüpilised sõbrannad, nagu tänapäeval neid võib nimetada. me ei käi koos šoppamas, me ei jõlgu kohvikutes teisi taga rääkides. me lihtsalt aeg-ajalt näeme, lobiseme ja teinekord jälle. kallistame ka kui tuju on. lohutan teda kui vaja on. kuid arvestades seda, et tal on väga palju muresid praegu (nagu minulgi), ei tea ma kuidas ta suhtuks sellesse, kui talle ütleksin, et ta ei ole just hea kuulaja. või kuidas seda öelda? no ma ei teagi... ja vot selliste asjade pärast nutangi. teistele võib-olla täiesti tühised aga minu jaoks on see mu maailm. minu ümber ei ole palju inimesi, kes minust hooliksid või kellele ma korda läheksin ja ma olen sellega leppinud. mul on mu elukaaslane, mu perekond ja mu ainus sõbranna. ja see ongi minu maailm. esialgu. on olnud sõpru-sõbrannasid, kuid eluteed ja omad valikud on meid lahutanud, kahjuks või õnneks. ja kindlasti ka osalt minu süül. aga jah... mis teha. uusi ka nagu ise otsima ei lähe ju. paned lehte kuulutuse "otsin sõbrannat!". irw. no ei vist. igatahes lepin sellega, mis mul on ja üritan seda kõvasti-kõvasti hoida. ja sellepärast ei saa ma magada ja kirjutan pool üks öösel oma blogisse, kuigi pean pool 8 tõusma. aga savi hetkel see uni. küll jõuab nädalavahetusel magada. vist. või siis mitte. jälle mingid plaanid tehtud. tegelikult hetkel on hea, et on plaanid. mida rohkem tegevust, seda vähem aega suudan kulutada vingumisele, virisemisele, enda haletsemisele ja vesistamisele. seega tuleb ka pühapäevaks midagi mõistlikku välja mõelda.
niisiis jätkan võõrutamist antidepressantidest ja loodan, et varsti läheb paremaks.
Minu uue aasta lubadus on see, et üritan (ei luba!!!) suitsetamise maha jätta. Selle aasta jooksul. Ma ei luba midagi konkreetset, kuid ma vähemalt üritan. Mitte küll nüüd ja kohe, aga siis kui olen juba enam-vähem oma tujud kontrolli alla saanud jälle. siis üritan. ennegi proovitud, kuid edutult. ega proovimine muuda midagi. heal juhul saan lahti sest halvast harjumusest, halvemal juhul jõuan aasta jooksul veel mitu katset teha.
proovin siiski voodisse mehe kaissu ronida. on soe vähemalt. külmavares nagu ma olen, on mul toas isegi kahtede pikkade varrukatega külm. nii et head õhtut, ööd või hommikut! (oleneb kust poolt vaadata)